Tallinna Vesi kaotas tariifivaidluse
Riigikohus andis Tallinna Veele aastaid kohtus jahvatanud tariifivaidluses küll pisivõidu, ent olulisemas osas jäädi konkurentsiameti poolele – erastamislepinguga pea 17 aastat tagasi kindlaks määratud vee hinnast enam juhinduda ei saa.
Vaidlus käis kahe 2011. aastast pärit konkurentsiameti otsuse üle, millest ühega keeldus amet kooskõlastamast ASi Tallinna Vesi esitatud veeteenuse hinnataotlust ja teisega tegi vee-ettevõtjale ettekirjutuse viia veeteenuse hind seadusega kooskõlla, teatas riigikohus.
Veefirma nõudis nende otsuste tühistamist. Esimesed kohtuastmed asusid täielikult konkurentsiameti poolele. Täna tehtud otsusega andis riigikohus justkui õiguse Tallinna Veele, ent seda vaid moepärast – õigus saadi vaid ühes punktis ning põhiline eesmärk jäi Tallinna Veel saavutamata.
Juured 17 aasta taga
Vaidlus keskendus küsimusele, kas olukorras, kus 2010. aastal muudeti ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniseadust, peab konkurentsiamet hinna üle otsustamisel järgima ASi Tallinna Vesi ja Tallinna linna vahel 2001. aastal erastamisel sõlmitud kokkulepet.
Nimelt sõlmisid linn ja veefirma 2001. aasta esimestel päevadel lepingu, mis pani viieks aastaks paika veeteenuse hinnarežiimi. Aastal 2007 muutsid pooled teenuslepingut ning fikseerisid vee hinna 13 aastaks, kusjuures Tallinna Veele jäi õigus tõsta hinda vaid inflatsiooninäitaja võrra.
Kolm aastat hiljem jõustus aga uus seadus, mis nägi ette, et ka veeteenuse hind tuleb kooskõlastada konkurentsiameti juures. Enda uut ülesannet täitma hakates otsustaski konkurentsiamet kohe veefirma hinnataotluse kooskõlastamata jätta ning tegi nüüdseks kurikuulsa ettekirjutuse viia hind seadusega kooskõlla.
Nimelt leidis amet, et ei saa lähtuda erastamisel sõlmitud kokkulepetest, vaid lähtuda tuleb seadusest, mis ütleb, et hind peab olema kulupõhine. Hinna kooskõlastamine mitmeks aastaks pole selle põhimõttega kooskõlas. Samuti leidis amet, et hinda ei saa näiteks lülitada ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kulu – tarbijad ei pea kinni maksma veefirma võlgnike tasumata arveid – ega kõrgemat saastetasu.
„Taotleja on monopoolne ettevõte, kelle tulunorm peab olema piiratud,“ selgitas amet. Valeks hindas regulaator näiteks ka põhimõtted, mille järgi hinnati ettevõtte kapitalikulu ja põhjendatud tulukust – nimelt võeti esialgu varade algväärtuseks erastamise tehingu väärtus, mida korrigeeriti inflatsiooniga. Amet leidis, et selline printsiip ei taga aga hindade põhjendatust ega kulupõhisust.
Turg on õiglane