Vaidlus käis kahe 2011. aastast pärit konkurentsiameti otsuse üle, millest ühega keeldus amet kooskõlastamast ASi Tallinna Vesi esitatud veeteenuse hinnataotlust ja teisega tegi vee-ettevõtjale ettekirjutuse viia veeteenuse hind seadusega kooskõlla, teatas riigikohus.

Veefirma nõudis nende otsuste tühistamist. Esimesed kohtuastmed asusid täielikult konkurentsiameti poolele. Täna tehtud otsusega andis riigikohus justkui õiguse Tallinna Veele, ent seda vaid moepärast – õigus saadi vaid ühes punktis ning põhiline eesmärk jäi Tallinna Veel saavutamata.

Vaidlus keskendus küsimusele, kas olukorras, kus 2010. aastal muudeti ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniseadust, peab konkurentsiamet hinna üle otsustamisel järgima ASi Tallinna Vesi ja Tallinna linna vahel 2001. aastal erastamisel sõlmitud kokkulepet.

Nimelt sõlmisid linn ja veefirma 2001. aasta esimestel päevadel lepingu, mis pani viieks aastaks paika veeteenuse hinnarežiimi. Aastal 2007 muutsid pooled teenuslepingut ning fikseerisid vee hinna 13 aastaks, kusjuures Tallinna Veele jäi õigus tõsta hinda vaid inflatsiooninäitaja võrra.

Kolm aastat hiljem jõustus aga uus seadus, mis nägi ette, et ka veeteenuse hind tuleb kooskõlastada konkurentsiameti juures. Enda uut ülesannet täitma hakates otsustaski konkurentsiamet kohe veefirma hinnataotluse kooskõlastamata jätta ning tegi nüüdseks kurikuulsa ettekirjutuse viia hind seadusega kooskõlla.

Nimelt leidis amet, et ei saa lähtuda erastamisel sõlmitud kokkulepetest, vaid lähtuda tuleb seadusest, mis ütleb, et hind peab olema kulupõhine. Hinna kooskõlastamine mitmeks aastaks pole selle põhimõttega kooskõlas. Samuti leidis amet, et hinda ei saa näiteks lülitada ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kulu – tarbijad ei pea kinni maksma veefirma võlgnike tasumata arveid – ega kõrgemat saastetasu.

„Taotleja on monopoolne ette­võte, kelle tulunorm peab olema piiratud,“ selgitas amet. Valeks hindas regulaator näiteks ka põhimõtted, mille järgi hinnati ettevõtte kapitalikulu ja põhjendatud tulukust – nimelt võeti esialgu varade algväärtuseks erastamise tehingu väärtus, mida korrigeeriti inflatsiooniga. Amet leidis, et selline printsiip ei taga aga hindade põhjendatust ega kulupõhisust.

Tallinna Vesi aga raius omalt poolt, et tariifid on kokku lepitud turutingimustel korraldatud enampakkumise tulemusena, turuhinnad ei saa aga ebaõiglased olla. Samuti rõhutas veefirma, et 2011. aastal sõlmitud kokkulepe oli haldusleping – seda on kohtud ka varem tunnistanud –, ent halduslepingut tuleb riigil seaduse alusel järgida kuni lepingu muutmise või kehtetuks tunnistamiseni.

Veefirma rõhutas tugevalt ka seda aspekti, et erastamisel tõi kommunaalfirma ostnud Briti firma United Utilities Eestisse ka hulga investeeringuid, mida oli vaja tootmistulemuste parandamiseks. Pärast ringkonnakohtus lüüa saamist rääkis veefirma finantsjuht Riina Käi Äripäevale, et firma erastati heas usus parandada vee kvaliteeti.

"See võib mõjutada välisinvesteeringute tegemise otsuseid,“ kommenteeris ta toona otsust ja lisas, et välisinvestorid võivad nüüd kaks korda mõelda, kas ikka siinsele turule tulla, kui mängureegleid poole pealt oluliselt muudetakse ja nende ootusi kahjustatakse.

Tänane riigikohtu otsus on esmapilgul Tallinna Veele ülisoodne – resolutsioonis seisab kohe, et madalamate kohtuostmete otsused tuleb tühistada osas, millega jäeti kaebus täies ulatuses rahuldamata. Tehakse hoopis uus otsus, millega rahuldatakse Tallinna Vee kaebus osaliselt.

Lähemal uurimisel selgub siiski, et suuremas osas jäeti õigus konkurentsiametile ning Tallinna Vesi sai õiguse vaid ühes punktis. Nimelt oli ettekirjutuses märgitud, et see loetakse täidetuks alles siis, kui konkurentsiamet kooskõlastab uue hinnataotluse.

Riigikohus selgitas, et kuna seadus võimaldab ametile hinnataotluse kooskõlastamisel kaalutlusruumi, ei ole kaebajal võimalik kooskõlastamist tagada, isegi kui veefirma ettekirjutuses väljatoodud konkreetsed rikkumised kõrvaldab.

Muus osas oli hinnang aga hävitav. Riigikohus leidis, et konkurentsiamet ei pea linna ja vee-ettevõtja vahel veeteenuse hindades kokkulepitut järgima. Samuti ei võimalda nüüdseks juba seitse aastat tagasi muudetud seadus enam hinna kindlaksmääramisel lähtuda linna kasutatud metoodikast.

"Seetõttu ei saanud konkurentsiamet ASi Tallinna Vesi hinnataotlust kooskõlastada ja õigustatud oli vee-ettevõtjale ettekirjutuse tegemine hinna seadusega kooskõlla viimiseks," teatas kõrgeim kohus.

Veefirma palvel analüüsis riigikohus ka seda, kas seadusemuudatus on ikka kooskõlas põhiseaduse ja Euroopa Liidu õigusega. Vastuolusid ega probleeme ei leitud.

Kuna Tallinna Vesi saavutas siiski osalise võidu, otsustas kohus, et veefirma menetluskuludest tuleb konkurentsiametil kanda 10 000 eurot kolme kohtuastme peale kokku. Ülejäänud umbes 430 000 eurot tuleb siiski kanda Tallinna Veel endal, eriti kuna enamik nendest kuludest läks eksperthinnangutele, millel tulemusega suuremat pistmist pole.

Riigikohtu otsus ei tähenda siiski, et tariifivaidlus läbi on. Nimelt otsustas veefirma omanik United Utilities kolm aastat tagasi minna riigi vastu rahvusvahelisse vahekohtusse. Firma nõuab arbitraažis riigilt välja 2020. aastal lõppeva lepinguperioodi jooksul tekkivat kahju. Esialgu hindas Tallinna Vesi summat 90 miljoni juurde, praeguseks on seda umbes kolmandiku võrra alla hinnatud. Vahekohtu otsust ootavad nii veefirma kui riik lähikuudel.