Eesti riigi äriplaan 2016

02. oktoober 2015, 12:15
Kristen Michal
https://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20151002/OPINION/151009918/AR/0/Kristen-Michal.jpg

Majandusminister Kristen Michal (Reformierakond) ärgitas Äriplaani konverentsil teoks tegema võimatuna tunduvaid asju.

Head ettevõtjad, austatud korraldajad

Eesti riigi idee ja olemus on kirjas põhiseaduses. Põhiseadus ütleb, et riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.

Riigi äriplaan nagu iga eesmärgistatud tegevus peaks olema selle idee peegeldus. See on see, miks me midagi siin teeme. Sest maailma mõistes oleme kõik pisut mõtteliselt väikse saare elanikud, kelle heaolu sõltub võimest luua ühendusi. Nii inimestena kui energias, transpordis ning julgeolekus.

„Eesti ei ole enam kunagi üksi,“ ütles Lennart Meri.

Väikse saare mehed ja naised on lõpuks isegi kõige suuremad Äripäeva TOPi esinumbrid. Nemad on lihtsalt pisut suuremate ettevõtmistega väikse saare inimesed.

Väikese riigi ja turu eelis ei saa olla suur maht. Seega – mis puudub kvantiteedis, siis seda saab pakkuda kvaliteedis. Ehk ongi Eesti omal moel üks luksuskaup?

Vähe inimesi, palju ruumi. Puhas loodus, madal kuritegevus, hea meditsiin ja arvestatav haridus. Mõni päev tagasi Tax Foundationi võrdluses maailma parim maksusüsteem, ettevõtlusvabaduselt ja elektrooniliselt asjaajamiselt maailma tipus.

Kõlab nagu midagi kallist.

***

Äriplaani koostades peaks sõnastama visiooni, missiooni ja eesmärgid nende saavutamiseks. 

Peaminister sõnastas uue Põhjamaa visiooni, mille kohaselt saab Eestist riik, mis on isiku- ja majandusvabaduste poolest maailma tipus. Kus on Põhjamaade elatustase ja turvalisus, kuid mis on nii sotsiaalselt kui tehnoloogiliselt dünaamilisem ja paindlikum kui vanad Põhjamaad.

Missioon peaks ütlema lihtsamalt, kuidas me seda soovime saavutada. Ja eesmärgid peaks olema konkreetsemad ning ajaliselt määratletud.

Eesti idee on selge – eesti keele, meele ja rahva säilimine. Visioon on olemas – uuem, dünaamilisem Põhjamaa. Jääb vaid kirjeldada mida konkreetselt selleks majanduse poolel teeme, et edasi jõuda.  

***

Mõni sõna majanduskeskkonnast, mis on korraliku äriplaani osa.

Vaadates Eesti majanduse hetkeseisu ning prognoose, julgen öelda, et meil läheb riigina täitsa kenasti. Meie majandus kasvas viimases kvartalis 2%, mis on euroalast ning Euroopa Liidu liikmesriikide keskmisest kiirem.

Rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt on 2016. aasta majanduskasv 2,6% ning aastaks 2017 ootame majanduskasvu kiirenemist 3,4%ni. On valitsusest optimistlikumaid prognoosijaid pessimistlikumaid, minu järel esinevale Eesti Pangale võib viimases tavaliselt kindel olla.

Peamiseks majanduse kasvuvedajaks on sisenõudlus, mis sel aastal tugineb peamiselt eratarbimisel ja leiab järgmistel aastatel tuge investeeringute taastumisest. Aastatel 2018–2019 peaks Eesti majandus kasvama keskmiselt 3% aastas, tuginedes nii ekspordile  kui ka sisenõudlusele.

Eksport suureneb, kuna tugevnevad nii eurotsooni kui peamiste majanduspartnerite majandused. Eksporditurgude märgatav elavnemine annab hoogu ka sisenõudluse kasvule, sest suurenevad investeeringud.

Töötajate palgakasv jääb sel aastal eelmise aastaga võrreldes mõnevõrra aeglasemaks, kuid jätkub tööga hõivatute arvu kasv. Eesti registreeritud töötus langes augustis 4%le, mis on Euroopa Liidu üks väiksemaid. Ühelt poolt õnn, et tööpuudus on nii väike, teisalt jälle mõistame kõik probleemi puudu jäävatest töökätest.

Eurotsooni majandus on tugevnemas ning ekspordi kasv kiirenemas, kahjuks kompenseerib see ainult osaliselt idaturu ärakukkumist. Eesti kaubavahetuses asendus juuni 3% tõus juulis mõnetise langusega. Välisnõudlus hakkab paranema 2016. aastal, kui kiireneb peamiste kaubanduspartnerite Rootsi, Soome ja Läti majanduskasv, sest tugevneb globaalne nõudlus ja Venemaa majanduslangus taandub.

***

Mida me siis aastal 2016 teeme majanduses, et Eesti saaks sammu lähemale uuele Põhjamaale? Oleks dünaamilisem ja tehnoloogiliselt kaasaegsem, majandusvabaduselt maailma tipus? Vaatlen kitsamalt just seda, mida meie valdkonnas tehakse, sest muidu võiks plaanidega sisustada terve päeva.

Kokkuvõtlikult öeldes hoolitseme, et vaba turg oleks vaba ka riigipoolsetest moonutustest.

Tagame, et asjaajamine oleks lihtsam ja bürokraatiavabam.

Ajame riigi paremasse vormi – kui väheneb tööealine elanikkond, siis peab vähenema samas proportsioonis ka avalik sektor. 2016 tähendab see keskvalitsuses miinus 750 inimest ja see on jätkuv protsess. Ja hoolitseme, et meil oleks ühendused, nii transpordis, energeetikas, kui julgeolekus.

Kõigest järjekorras – et turg oleks vaba ja riik ei moonutaks turgu.

Riigile kuuluvast ettevõtlusest ja erastamisest

Ametisse asudes võtsin üheks eesmärgiks korrastada riigile kuuluvate ettevõtete haldamist. Leida valdkonnad, kus riik ei pea olema turuosaline ega omanik, vaid pigem regulaator. Kui see vahe on selge, siis teha plaan, kuidas edasi.

Ma ei arva, et riik on alati kehv omanik. On olukordi, kus riigi strateegilised huvid vajavad kaitset. Näiteks energeetika. Tänases turuseisus saaks Eesti Energia odavmüügi korraldada ja hiljem imestada, kuidas siis nii läks, et selle ettevõtte omandas keegi, kelle nime teine osa on „prom“.

Kuid riigil on ettevõtteid turgudel, mis toimivad ning riik ei pea seal turuosaline olema. Kas või seetõttu, et alati on moraalne risk, et eelistatakse omasid „mitteomadele“. Näitena olen toonud teehooldeturu ja Eesti Teede aktsiaseltsi. Kui ettevõte saab korrastatud ja õiguslikud takistused on langenud, peaks ettevõte  minema erastamisele.

Samuti tuleks logistikaäri Omniva puhul kaaluda strateegilise partneri otsimist või vähemus- või enamusosaluse börsile viimist. Postiteenused saab tagada sellises mahus, nagu riik seda ütleb. Elu näitab, et lihtkirjade osakaal väheneb järjest, ja kui tahame, et ettevõte edeneks, vajab ta arenguruumi ning partnerlust.

Näiteid majandusministeeriumi valdkonnas on veelgi – meil on ettevõtteid, mida saaks ühendada ja riigile mitteomased teenused eraturule viia. Oleme kõik mõtted kirja pannud, enim, 18 ettevõtet ongi MKMi valitseda ja korrastamise ideed on antud rahandusminister Sven Sesteri tehtavasse omandipoliitikasse.

Infrastruktuuriettevõttete suurema plaani valmistasime ette Regina Raukase, Raul Paruski ja paljude teistega. See plaan sai juba valitsuse toe. Kavatseme ühendada ühisesse väärtusketti taristut omavad, reisijate- ja kaubaveoga seotud ettevõtted – Tallinna Sadam, lennujaam, raudtee-ettevõtted, Eesti Loots, Saarte Liinid.

Sektoripõhine valdusettevõtte annab enamat kui üldine kontsernistamine. Finantsvõimekusele, inimeste karjääriplaneerimise paranemisele ja paremale kontrollile lisandub ühe väärtusahela ärilise poole ülevaatamine. Kaubavoogudel on lihtsalt öeldes kaks olulist hooba – poliitilised suhted ja äriline loogika. Esimest ettevõtte poolelt ei muuda, teist aga küll. See on sektoripõhise valdusettevõtte tugev lisaeelis kõige ühte katlasse tõstmise ees.

Töö selle plaaniga käib, 2016. aastaks peaks olema sektoripõhise valdusettevõte loomine lõpetatud. Lisaväärtusena vaatame üle kattuvad tegevused, näiteks riigile kuuluva laevastiku, välja arvatud kaitseväe ja PPA laevad.

Näiteks võin tuua, et praegu tegelevad kõnealustes ettevõtetes kokku ligi 100 inimest kinnisvara ja ehitusega. Rohkem kui 40 inimest tegelevad erinevate IT-tegudega. Mõlemad numbrid on Eesti mõistes korraliku ettevõtte mõõtu. Seega sünergia ning kokkuhoid pole siin mitte vaid teoreetiline võimalus.

Ühendustest maailmaga

Infrastruktuuriettevõtete liitmisel on oma loogika, selles on koht ka lennujaamal, kes investeerib tulevikus nii lennukite kui reisijate teenindamisse.

Lennujaam on meil ilma naljata maailma hubaseim, peame pingutama, et seal hubasuse kõrval ka ühendused oleks.

Tallinnas baseeruv lennundusettevõte ja head ühendused tähendavad Eesti majandusele ligi 1% SKPst, mis on pea 190 miljonit eurot.

Ühendus on oluline turismile, ettevõtlusele, riigi julgeolekule kui ka lihtsalt mugavusele siia tulla või siit minna. Euroopa Komisjonis käib Estonian Airi hindamise protsess, kas aastate vältel antud riigiabi oli lubatav. Kui otsus peaks vastu meie lootusi olema negatiivne, siis oleme valmis ka selleks.

Selguse mõttes olgu öeldud, et uus ettevõte, mille lõime, ei ole Estonian Airi järglane, ei poeg ega tütar ega äri ülevõtja. Riik tagab, et ka 2016 aastal toimuvad otselennud Tallinnas baseeruva ettevõttega. See teadmine ei ole ilmselt tähtis vaid riigi äriplaanile.

Vabast turust

Riigile kuuluvad ettevõtted pole ainsad ettevõtlusturu mõjutajad. Nii mõnigi kord muudab turgu rohkem suurettevõte või uus tehnoloogia. Üks näide on peatne ühistranspordituru vabanemine. Ehkki kõlavatest PR-avaldustest võib jääda mulje, et eriliselt paadunud retsidivistidest ametnikel on inimeste vedamiseks tegelikult oma põrandalune metroovõrgustik, jääb fakt faktiks – turg avatakse ja kõigile kehtivad võrdsed reeglid. Ühistransporditurul seisab ees aga palju huvitavam valik, kui see, mis värvi buss sõidab punktist A punkti B. See on valik, mille üle vaieldakse Euroopa Kohtus ja igas riigis eraldi.

Uut majandusmudelit on loomas jagamismajandus

Uber või Eesti oma Taxify muudavad seniseid turuloogikaid põhjalikult. Täna on see tegelikult üsnagi hall ala.

Taksonduses on ühistranspordi seadusest tulenevalt omad nõuded. Juhuvedudele on need lihtsamad, kuid sellist mudelit, et igaüks sõidab ja pakub teenust, seni veel ei ole. Ühest küljest võib mõista – taksoteenus on Tallinnas problemaatiline. Soov kontrollida, kes roolis istub, on mõistetav. Uus seadus annab selleks ka paremad võimalused.

Teisalt – äkki olekski aeg viia taksondus ja autokasutus uute mudelite alusel vabamaks? Akadeemiku ja kirjaniku Jeremy Rifkini sõnul on umbkaudne arvutus, et jagatud auto tähendab, et tänavatel on 15 autot vähem. Ütleme, et pisut vähem, Eesti siiski.

Aga kui mõelda, et uued jagamismudelid toimivad kaardimaksega ning kõik on palju kontrollitavam nii maksukogujale kui kliendile, siis miks mitte siit edasi mõelda? Eesti, kui tahta olla uus Põhjamaa, peaks pigem valima innovaatilisema lähenemise. Pealegi, see ei võta kelleltki tööd vaid soodustab võimalust, et inimene valib omamise asemel teenuse. See muudab viisi, kuidas me asju kasutame. Kes soovib kasutada tuntud ettevõtet, see kasutab, ei võta see leiba kellegi laualt.

Loodetavasti saab kohtuvaidlus Euroopas tulemuse 2016. aastal. Meie oma valikud ja plaanid saame ise kujundada. Mina kaaluks 2016. aasta äriplaani osana uusi majandusmudeleid ja ideid.

Majandusvabadusest, dünaamilisusest ja tehniliselt maailma tipus olemisest

Alustasime sel aastal projektiga, mille koondnimetus on nullbürokraatia. See on üks asi, mida nägin oma mandaadi osana, bürokraatiat, aruandlust vähemaks ja ettevõtluskeskkond lihtsamaks. Taavi Kotka pani selle jutu peale tiimi kokku, kaasates rahandusministeeriumi, maksuameti, registrite ja infosüsteemide keskuse, statistikaameti, justiitsministeeriumi ja paljud teised, et leida lahendusi. Ja mis seal salata, nagu leht kirjutas, mulle tundub asi jumekas.

Ideel on kaks poolt – D-day ehk restardipäev ja aruandlus 3.0.

D-day ehk restardipäev on aruandluse andmine vihaste krokodillide kätte. Ning ametnikel võimaluse põhjendada, mis tegelikult juhtub, kui aruannet või andmerida ei ole.

Plaanis on oluline osa ettevõtlusorganisatsioonidel ja nad lubasid tegutseda. Ettevõtlusorganisatsioonidel on roll kokku koguda aruandluse ettepanekud ja küsimused ning osaleda krokodillide komisjonis.

Riik omalt poolt teeb riigihalduse ministri Arto Aasa juhtimisel samuti ülevaate. Ning seejärel, 2016. aasta alguses laseme krokodillide hambad aruandluse kallale.

Ja millegipärast mul on lootus, et need pole väga nüride hammastega krokodillid. Sellest protsessist saame 2016. aastal õppida ja loodetavasti saab olema iga-aastane tava, siis hakatakse ka aruandluse puhul mõistma, et ebavajalikke või korduvaid küsimusi ei küsita, sest ettevõtjad ja riik on siin ühes paadis.

Teine idee Aruandlus 3.0 on sama jumekas ja siin kuulub au maksuametile, kes juba tegutseb. Nimelt peaks tulevikus igal, eeskätt ehk väiksemal ja keskmisel ettevõtjal olema sama võimalus, mis paljudel meist erasikuna maksudeklaratsiooni tehes – vajutad nuppu ja asi tehtud. See on vabatahtlik võimalus  ja eeldab, et näiteks analoogselt Swedbanki Rahaplaneerijale tuleb kategoriseerida konto tegevused, edasine on juba maksuameti tegevus ja ettevõtjale jääb eeltäidetud deklaratsiooni kinnitamise vaev.

Nii mõnigi kord on oma ettevõtte tegemise takistuseks just hirm, et tont teab kuidas seda aruandlust teha, äkki läheb viltu ja siis tuleb metsik jama. Nii on asi kõigile tuttavam, kes tulusid deklareerinud ja praktiliselt null bürokraatlikku pingutust nõudev.

Ja viimaseks. Valdkond, mis loodetavasti leiab koha mitme ettevõtte äriplaanis 2016, 2017, 2018 ja nii edasi.

E-residentsus on üks harvaesinev võimalus, kus riik saab luua täiesti uue turu, ettevõtjatele kliendid kohale tuua, ole vaid ambitsioonikas ja paku teenust.

See on valdkond, kus me oleme maailma tipus. Ja äriliselt esimesed startijate hulgas. Võimalus kasutada e-residendina üht kiireimat ja kaasaegseimat teenuste baasi, mida on riikidel pakkuda ning luua oma ettevõte kohta, kus lihtsam asjaajamine.

Riigi 2016. aasta äriplaani seisukohalt tähendab see majanduse kasvamist ja uue turu loomist.

Kui lähiaastail võtame umbes 30 000 e-residenti, siis vaid panga- ja haldusteenuste pealt jääb majandusse juba 60 miljonit eurot. Ja see on alles algus.

Kokkuvõtteks

Olin täpselt samal ajal nädal tagasi Luksemburg energeetikaministrite kohtumisel. Sinna tulid teiste hulgas Euroopa esindajatele oma visiooni jagama maailmanimed, nagu akadeemik Jeremy Rifkin, Tesla, SpaceXi ja Paypali leiutaja Elon Musk ning psühholoog, leiutaja ja seikleja Bertrand Piccard.

Bertrand Piccard – mitte sassi ajada tähelaeva Enterprise kapteni Jean-Luc Piccardiga – on mees, kes on muu hulgas ühe jutiga ümber maailma lennanud õhupalliga. Ja maandumise hetkel oli tal varuks vaid 40 liitrit kütust, mis tema sõnul oli äärmiselt närvesööv kogemus – vaatad balloone, õhupalli gondli jäätunud akent ja mõtled – õnnestub, ei õnnestu, äkki ikka õnnestub.

Selle kogemuse järel tuli tal idee, et mis oleks, kui prooviks lennata ümber maakera nii, et kütuse pärast ei peaks muretsema. Nii hakkaski ta tööle ideega päiksepatareidel lendavast lennukist.

Üks raskemaid kohti tema sõnul oli aga hetk, kui ta konstrueeris vajaliku lennuki mudeli ja näitas seda suurtele lennundusettevõtetele ja -tegijatele. Maailma parimad arvutasid korduvalt ja ütlesid, Bertrand, sellist lennukit pole võimalik ehitada.

Bertrand Piccard ei loobunud, ehkki oleks ju kohane olnud. Ta läks hoopis jahtlaevade ehitaja juurde ja laevaehitaja, täiesti lubamatult teadmatuses, et seda ei saa ehitada, ehitas talle valmis vajaliku lennuki. Ja edasine on ajalugu – Piccard lendas koos meeskonnaga päikese jõul 26 tundi järjest ning nüüd võtnud eesmärgiks teha ühe õhkutõusuga ringi ümber maakera.

Aga vaid seetõttu, et oli neid asjatundmatuid, kes ei teadnud, et see pole võimalik.

Mulle on see lugu ka isiklikel põhjustel sümpaatne. Loodan, et julged unistused ettevõtluses ja oma riigi hoidmises leiavad alati kellegi, kes ei tea, et miski on võimatu.

Mina näiteks ei tea, et uue Põhjamaa visioon on võimatu. Loodame, et see teadmine mulle ka kohale ei jõua.

Aitäh!

Kristen Michali ettekanne Äriplaani konverentsil Nordea kontserdimajas 30. septembril.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    02. October 2015, 12:29
    Otsi:

    Ava täpsem otsing