Hinnalanguse ohtlikud tagajärjed

Toiduainete hinnad maailmaturul olenevad üksteisest vähem kui energia hinnad, sest toiduained on rahvusvaheliselt vähem kaubeldavad ja nende hinnad sõltuvad pigem üksikute piirkondade tootmisoludest. Seetõttu võib pidada erandiks seda, et mitmel järjestikusel aastal valitsenud halb ilm tõstis toiduainete hinnad maailmaturul 2011. aastaks rekordilisele tasemele. Seejärel pöördusid toiduainete hinnad aga langusse ja tänaseks on toidutoormete hinnad jõudnud sama madalale kui 2009. aasta majanduskriisi ajal. Euroopa Liidus on toiduainete odavnemisele kaasa aidanud ühisturu reeglite liberaliseerimine ja samuti Venemaa impordisanktsioonid, mis on toiduainete hinnalangust veelgi kiirendanud. Eestis on piima- ja lihatoodete hinnad praeguse langustsükli jooksul, nii nagu ka varem, odavnenud rohkem kui Euroopa Liidu riikides keskmiselt. See on põhjustanud raskusi põllumeestele ja toiduainetööstusele. Piima- ja lihatoodete hinnalanguse tõttu alanesid tarbijahinnad kahe aasta jooksul 0,5%. 

Tarbekaupade hinnatase pole Eestis viimase kahe aasta jooksul märkimisväärselt muutunud. Prognoosis oleme eeldanud, et tarbekaupade inflatsioon kiireneb, sest imporditavad tarbekaubad on euro nõrgenemise tõttu kallinenud ja ka nõudluskeskkond on soodustanud kiiremat hinnakasvu: jaemüügi maht suurenes eelmise kahe aastaga 18%, palgad tõusid 13% ning tööpuuduse määr langes 8,7%lt 6,4%ni. Sisemajandustegurid ei ole kaupade hinnakasvu märkimisväärselt kiirendanud, sest konkurents on tugev ja ettevõtted on võtnud osa kulude kasvust enda kanda. Kui tavaliselt ostetakse väikese tööpuuduse ajal rohkem tarbekaupu, mis kiirendab hinnakasvu ja vastupidi, siis viimastel aastatel on selline seos tarbekaupade inflatsiooni ja tööpuuduse vahel paljudes euroala riikides nõrgenenud. Lisaks on tarbekaupade hinnatase Eestis sissetulekute tasemega võrreldes juba päris kõrge: hinnatase on 88% ja sissetulekute tase 71% Euroopa Liidu keskmisest.

Pikk viitaeg

Teenuste hindadesse kandub välismaiste tegurite mõju pika viitajaga, sealhulgas inflatsiooniootuste vähenemise kaudu. Seni on impordihindade languse mõju olnud märgata vaid üksikute teenuste hindades. Näiteks transporditeenuste odavnemise võib ilmselt osaliselt kanda nafta hinnalanguse arvele. Lisaks tingis rubla kursi langus Vene turistide ostujõu vähenemise ja tõi kaasa majutusteenuste hinnalanguse. Üksikute teenuste odavnemine on siiski pigem erand, sest teenuste keskmine hinnakasv on viimastel aastatel olnud kooskõlas tööjõukulude suurenemisega. Tööpuuduse määr on Eestis viimastel aastatel järjepidevalt vähenenud ja langenud ligikaudu 2 protsendipunkti madalamale kui hinnanguline tasakaaluline tase (n-ö loomuliku tööpuuduse määr), mis põhjustab majanduses palga- ja inflatsioonisurvet. 

Mis saab edasi? Pikemaajaline tagasivaade näitab, et tavaliselt taastuvad toormete hinnad maailmaturul suhteliselt kiiresti siis, kui hinnalanguse põhjustab vähene nõudlus. Nendel kordadel, kui toormete hinnatase on langenud üleliigse pakkumise tõttu, on deflatsioon kestnud pikemat aega, sest investeeringud on pidanud kohanduma. Pikemaajaline hinnalangus väliskeskkonnas võib kaasa tuua negatiivseid tagajärgi Eesti ettevõtetele, kuna see suurendab nende reaalset võlakoormat ja vähendab kasumeid. Küsitluste põhjal on viimaste aastate jooksul järjepidevalt vähenenud nende ettevõtete osakaal, kes saavad hindu tõsta.  Samal ajal võib hinnalangus  halvendada riigi eelarvetasakaalu. Deflatsioonispiraali vältimiseks on keskpangad kogu maailmas kasutusele võtnud enneolematult tugevaid rahapoliitilisi meetmeid, et majanduskasvu turgutada ja saavutada stabiilne hinnakasv. Majandusteadlaste jaoks on viimaste aastate suured hinnakõikumised väliskeskkonnas olnud huvitav, kuid keeruline uurimisvaldkond.

Allikas: Eesti Panga blogi

Autor: Sulev Pert