Ümbrikupalk õitseb

Valetamisel ja varastamisel ning selle üldrahvalikul talumisel on kahjuks pikad traditsioonid. Meenutame näiteks nõukogude aega, mil tegutsesid kolhoosid-sovhoosid ja tehased kuulusid riigile. Paljud inimesed maal ostsid traktoristi käest raha või viina eest väetist ja seemet, kolhoosi traktori ja kütusega tehti kõik vajalikud põllutööd. Samuti käis ka tehastes vilgas vahetuskauba tegemine ja tihti võeti n-ö tööd koju kaasa.

Täna tehakse sedasama peenemalt: varastatakse riigile kuuluvaid makse, ümbrikupalga puhul siis eelkõige sotsiaal- ja tulumaksu. Aasta jooksul on autovedajate sektoris makstavad ümbrikupalgad toonud hinnanguliselt kaasa maksukahju 3,3 miljonit eurot, silmas on siin peetud ka päevaraha fiktiivsete lähetuste eest ja tasu maksmist kütuses.

Ligi veerand autojuhtidest saab paberite järgi miinimumpalka ja ainult 30% ettevõtetest maksab autojuhtidele suuremat palka kui 620 eurot kuus. Olles paarkümmend aastat juhtinud autovedude firmat, väidan ma, et vähema kui 850 euro eest kuus ei ole praegu võimalik autojuhti palgata.

Kes on süüdi ümbrikupalkadega vassimises? Kindlasti pole sellel küsimusel ühest vastust, eri osapooled otsivad eneseõigustust, lähtudes eelkõige hetkekasust.

Turg on kõigile üks

Alustame vedude tellijatest. On mõistetav, et nad tahavad maksta võimalikult vähe. Aga ka turumajanduse tingimustes on alates teatud punktist silmakirjalik ja lühinägelik vältida küsimust, mis on sellise hea hinna taga. Kas need tellijad oleksid soodsa hinna korral valmis ostma näiteks varastatud toorainet? Loodetavasti mitte. Seetõttu võiks ka vedude tellimisel mõelda, kas soodne hind on saavutatud veofirma efektiivse töökorralduse või trikitamisega. Tegelikult pikaajalises perspektiivis tellijad võidavad, kui nad valivad mitte ainult hea, vaid ka usutava hinna. Sellega reserveerivad nad endale tulevikus võimaluse leida turult usaldusväärseid vedajaid, kes järjekindlalt investeerivad autoparki ja personali.

Ümbrikupalka maksvad vedajad selgitaksid olukorda ilmselt raskete aegade, tiheda konkurentsi, palgaralli või muude taoliste asjadega. Aga turu- ja tööjõuturu tingimused on ju samad kõigi jaoks. Veo omahinna võib jagada tinglikult kolmeks: töötasu, kütus ja autokulud. Ümbrikupalga maksmine annab selge konkurentsieelise. Kui üks firma maksab 620 eurot ümbrikus ja teine maksab 620 eurot neto ametlikult, siis teise firma tööjõukulu on 397 eurot suurem. Loomulikult tekib nii võimalus teha hangetel madalamaid hinnapakkumisi, aga seejuures tüssatakse lisaks riigile ka tsunftikaaslasi ehk teisi vedajaid.

Töövõtjatest rääkides on praegune reaalsus see, et tihti soostuvad nad meelsasti ümbrikupalgaga, see pole neile jõuga peale sunnitud. Näiteks võib tuua töötajad, keda kohtutäitur kimbutab. Oleme paljudele selgitanud, et kui on mis tahes põhjusel jäädud võlgu, siis tuleb võtta kohtutäituriga ühendust ja leppida kokku maksegraafik, sest kogu elu põgeneda ja pusserdada ei ole mõtet. Mitmed meie töötajad on seda teinud ja rahul. Kahjuks on ka nii, et paljud töötajad ei suuda või ei taha näha järgmisest palgapäevast kaugemale ja nad ei mõtle sellele, et nõustudes ümbrikupalgaga saavad nad vähem pensioni, vanemahüvitist, töötuskindlustuse väljamakseid ja muid sotsiaalseid hüvesid, samuti on neil raskem pangast laenu saada.

Alati ei pea jalgratast leiutama

Tuleb tõdeda, et töötamise registri käivitamine on olnud mõistlik samm ümbrikupalkade vastu võitlemisel. Samas on selge, et osaliselt ümbrikupalgana makstava töötasu korral ei ole sellest palju abi. Äärmusliku abinõuna peaks ümbrikupalka maksvatelt ettevõtjatelt võtma võimaluse jätkata tegevust veoteenuse osutajana, samuti tuleks takistada tegevuse jätkamist uue juriidilise kehandi alt. Tuleks vältida olukorda, kus tasumata tööjõumaksudest tekkinud võlad nö maha kantakse ja jätkatakse puhtalt lehelt uue firmaga. Alati ei pea jalgratast leiutama, võib-olla tasuks rakendada teiste riikide (näiteks Saksamaa) kogemusi vedajate ausa palgakonkurentsi tagamisel.

Põhimõtteliselt peaksid ümbrikupalkadega tegelema ka vedajate ühendused, eelkõige autoettevõtete liit ja Eesti Rahvusvaheline Autovedajate Assotsiatsioon. Hakatuseks võiks muidugi vaadata, kas ettevõtted, kelle esindajad kuuluvad nimetatud ühenduste juhatustesse, maksvad usutavat palka. Kui jah, siis usun, et need organisatsioonid võiksid olla mõjukad ausa konkurentsi eest võitlejad.

Lõpetuseks üks ettepanek ka Äripäevale – igasuguste edetabelite koostamise metoodikat võiks korrigeerida nii, et ümbrikupalga kahtlusega ettevõtted neisse ei satuks.