Rohkem ravi sama rahaga

Uuringute järgi on meie ravikindlustuse süsteem korras. Samas raha jagamisel ei ole erilist konkurentsi suurhaiglate ega sihtasutuste ja eraraviasutuste vahel. Isiklik kogemus ei ole küll faktiline tõendus, kuid miks iga kord, kui pöördun erakliinikusse, on mul vastas üks arst, kes teeb kõike ise (konsulteerib, trükib arvutisse ja viib läbi ka protseduurid).

Sama murega suurhaiglas olles on juba mitmendat korda vastas kolm inimest, kusjuures erinevalt arstist ja õest pole ma selle kolmanda inimese rollist veel aru saanud. Raviraha saadakse aga teenuse eest võrdselt: erahaigla saab kasumi – suurhaigla palgamure. Konkurents meditsiinis on delikaatne asi, sest odava ja ebakvaliteetse teenuse tagajärg võib olla kohutav, kuid väita, et see on võimatu ja välistatud, ei saa.

Ühes Tallinna ­suurhaiglas röntgenit tehes trükkis arst mulle saatekirja, mida samal korrusel asuv röntgeniregistratuur kolme minuti pärast uuesti sisse trükkis. Arstiaja saamiseks pidin sirvima läbi mitu digi­registratuuri (mis on igal haiglal oma – loe: mitmekordne arendusraha) ja, kellel seda polnud, siis läbi helistama (loe: igal haiglal on oma kontaktkeskus). Samas minu isemajandav perearst töötab juba ammu pereõega eraldi kabinettides, sest nii saab ta patsiente paremini teenindada. Majanduslik mõtlemine – minu perearst pakub sama raha eest rohkem teenust.

Mõni vajab soodustust enam

Veel üks asi on ravimisoodustus. Meil on süsteem, mis soodustab kõiki – nii töötuid, pensionäre kui ka kõrgepalgalisi ja dividendimiljonäre – ja seda automaatselt. Samas suhtelises vaesuses elab ligi 20% elanikest. Seega toetame ka neid 80%, kes ei pruugi seda alati vajada. See pole mõistagi klassikaline soodustus, sest ravim on osa ravist, mida ravikindlustus sisaldab. Kuid iga kord, kui ostan 10–15 eurot maksvat ravimit ja saan mõne euro nn soodustust, tekib mul paratamatult küsimus, kas keegi teine ei vajaks neid eurosid minust rohkem.