Kas riik võib kulutada rohkem kui teenib?

On enesestmõistetav, et eelarve peab olema tasakaalus. See käib nii üksikisiku, pere, ettevõtte kui ka kohaliku omavalitsuse kohta. Miks? Sest nad peavad ise raha teenima (ja/või laenama). Aga kas see käib ka riigi kui keskvalitsuse (keskvõimu) kohta? Kas riik kui keskvõim peab ka ise raha teenima või laenama? Peavoolu majandusteadusliku käsitluse järgi jah, riik peab oma kodanikke maksustama selleks, et raha teenida (hankida) riigieelarveliste kulude katteks. Miks?

Sest riiki käsitletakse kui turu loodud nähtust. Esmalt tekkis turg (vahetus kaup kauba vastu) ja turuvahetuse käigus raha ning teatud viitajaga riik kui keskvõim. Teisisõnu, riik (keskvõim) on meie endi poolt loodud institutsioon selleks, et teha asju, mida üksinda teha pole mõistlik.

Sellise definitsiooni järgi ei ole riik midagi muud kui (vabatahtlikkuse alusel loodud) kooperatiivne ettevõte, ühistu, mille omanikeks on selle asutajad ehk firmade omanikud. Seejuures on loomulik, et riik kui ühistu on sõltuv turust (firmadest), mis  on tema asutaja. Riigi asutajad lihtsalt suunavad ühe osa oma tuludest riigieelarvesse.  See riigile kui ühistule suunatav raha on maksud (riigitulud),  millest tehakse riigieelarvelisi kulutusi. Seega, kui lähtume riigist kui turu poolt loodud nähtusest, siis kehtib talupojatarkus – ära kuluta rohkem kui teenid – ka riigi kohta.

Turg ei teki spontaanselt                                    

Riik kui turu loodud nähtus eeldab, et turg, turuvahetus tekib spontaanselt – iseenesest, ilma keskvõimu sekkumiseta. Kuid turuvahetus eeldab koostööd, koostöö aga usaldust. Kuna aga turuosalisi iseloomustab eelkõige omakasupüüdlikkus, siis koostöö ja usaldus turuosaliste vahel on raske tekkima. Vahetustehing: mina annan sulle seda, mida sina soovid ja vastupidi, saab tekkida vaid siis, kui vahetuse pooled on ausad ja üksteist vastastikku mõistvad ja hoolivad. Võib väita, et ükskõik kui isekas või omakasupüüdlik inimene ka ei oleks, on temas miski, mis paneb teda hoolima teistest inimestest. Teiste sõnadega, inimestes on reeglina teatud annus empaatiat. Kuid suure tõenäosusega on omakasupüüdlikkus paljudel juhtudel oluliselt tugevam empaatia- (ehk üldise kasu) tundest.  See aga tähendab, et vabatahtlikkuse printsiibil turg (mis on sisuliselt usaldus) ei saa tekkida. Omakasu võimas tunne sööb usalduse eos ära. Kui ka üks turuvahetuse pool oleks piisava empaatiatundega, siis võib teine pool vabalt osutuda petiseks või vargaks. Järelikult on turu spontaanne tekkimine tõenäoliselt võimatu.

Usaldusprobleemi suudab tõenäoliselt lahendada väline jõud – keskvõim.  Just keskvõim on see institutsioon, mis jõuga (seadusega) sunnib inimesi koostööle. See sund on kaudne – riiklike kohustuste – trahvide või kahjutasude (millest kasvasid välja maksud) vormis. Keskvõim kehtestab seaduse (reegli), mis karistab (maksustab) petmist või vargust turutehingute teostamise (turuvahetuse) käigus.

See tähendab, et keskvõim tagab riiklikult indiviidide omavahelised lepingud. Sisuliselt muudab keskvõim oma elanikud maksukohuslasteks (olenemata sellest, kas nad rikkusid vahetuse tingimusi või mitte). Kohe tekib küsimus, milles seda maksu maksta. Vahetust, turgu, järelikult ka raha (ju veel) ei eksisteeri. Keskvõim on see, kes mõtleb välja selle – seadusliku maksevahendi ehk raha, millega makse maksta. Teisisõnu, keskvõim  on raha kui maksu maksmise vahendi looja.

Kuid sellest on vähe, et keskvõim lihtsalt deklareerib (seadusega), et makse tuleb maksta (keskvõimu loodud) seaduslikus maksevahendis ehk rahas. Nüüd peab keskvõim  ka selle raha ringlusse (turule) laskma, et maksukohuslastel oleks koht, kust seda raha saada (teenida). Keskvõimupoolne raha turulelaskmine ei ole midagi muud kui (riiklik) kulutamine. Sisuliselt on tegemist keskvõimu (riikliku) tellimusega, kus keskvõim on kauba/teenuse ostja ning keskvõimu maksukohuslased (elanikkond) on müüjad (riikliku tellimuse täitjad).

Teisisõnu, selleks, et maksukohuslased saaksid oma maksud ära maksta (täita maksukohustuse riigi ees), peab keskvõim enne kulutama oma loodud raha. Põhimõttel, enne kuluta, pärast maksusta. Keskvõim maksab riikliku tellimuse täitmisel oma loodud rahaga (seadusliku maksevahendiga) ja maksukohuslased peavad keskvõimu poolt saadud raha eest täitma oma maksukohustuse keskvõimu ees. Sellisel viisil – karistusõiguse (maksude maksmise kohustuse) realiseerimise kaudu loob keskvõim raha, mis paneb aluse turu, turuvahetuse tekkele.

Kui lähtume turust kui riigi poolt loodust, siis riik ei ole mitte raha teenija, vaid raha looja. See aga tähendab, et enne kui riik maksustab, peab riik kulutama. Teisisõnu, defitsiitne kulutamine on riigi olemusse sisse kirjutatud. Riigieelarve defitsiit ei tähenda, et riik elab üle oma jõu. Maksud ei ole sellise käsitluse juures riigitulude allikaks. Maksude rolliks on olla rahapakkumise (rahaloome) reguleerimise vahendiks. Kui riik on raha loonud  liiga vähe (deflatsioon), siis maksude taset tuleks alandada. Kui aga riik on raha loonud  liiga palju (inflatsioon), siis makse tuleks tõsta. Seega riik võib raha luua (defitsiitselt kulutada) tasemeni, kus on tagatud tarbijahinnataseme stabiilsus (inflatsioon reeglina 2-3% aastas). Käsitluse – riik on raha looja – üheks rajajaks on 20. sajandi üks tähtsamaid majandusteadlasi  Abba Lerner.

Kas riigieelarve peab olema tasakaalus või mitte, sõltub sellest, millisena käsitleme turu ja riigi vahelist suhet. Kui käsitleda riiki kui turu poolt loodud nähtust, siis riigieelarve peab struktuurselt (ületsükliliselt) olema tasakaalus.

Kui aga käsitleda turgu kui riigi loodud nähtust, siis riigieelarve tasakaal muutub ebaoluliseks. Sellise käsitluse juures maksude maksmine järgneb (mitte ei eelne) riigi poolt tehtavatele (defitsiitsetele) kulutustele. Teisisõnu, riik enne kulutab ja alles pärast maksustab. See aga tähendab, et riigieelarve defitsiit muutub vältimatuks. Riigieelarve defitsiidi suuruse ainsaks piirajaks on (liigne) inflatsioon. Kuna turu spontaanne tekkimine on ebatõenäoline, siis talupoja tarkus – ära kuluta rohkem kui teenid – riigi kohta ei kehti. Riik (kui keskvõim) ei ole raha teenija, vaid raha looja.

Autor: Aivar Kallam