Kes võidab kaubanduse kannatamismängu?

Muidugi, ükski uus tulija ei tule turule niisama, ta teeb enne uuringu, millest järeldab, et ruumi on. Tõenäoliselt on igal arendajal ambitsioon pakkuda turule midagi fundamentaalselt uut, kuid tihti kukub välja nii nagu ikka. Plaanid osutuvad lihtsalt ebareaalseks ja kui ruutmeetreid lisades korratakse laias laastus seda, mida praegune kaubandus/meelelahutus juba pakub, siis on sellel pigem negatiivsed tulemused. Ruumi uutele tulijatele on ainult õige ajastuse ja positsioneeringu puhul.

Pepcot pidasin presentatsioonide põhjal pigem rämpspoeks, mis võiks vaevalt ärahellitatud klientides ostusoovi tekitada, kuid kui külastasin nende kauplust Slovakkias, siis leidsin, et ta võib osutuda rahva liikuma panijaks küll tänu agressiivsele hinnapoliitikale, mis kompenseerib ehk vajakajäämised emotsioonis ja kaupluse disainis. Väga hea hind pakub ju samuti positiivset emotsiooni. Vaevalt saab rääkida invasioonist, kuid kui eesmärgiks on olla mõõdukas suuruses esindatud kõigis Eesti enam kui 10 000 elanikuga linnades, siis võib nende 20–30 poe ambitsioon viie aastaga teoks saada küll.

Kuna H&M, kes jahib sama sihtgruppi ja kelle laienemisplaanid on sama ambitsioonikad just väljaspool Tallinna, vajab oluliselt suuremat pinda kui Pepco minimaalselt 600 m², siis ei usu, et Pepco plaanid jääks sobiva pinna puuduse taha. Pigem hakkavad nad väikelinnade keskustest saama päris häid pakkumisi. Tallinn on muidugi natuke teine tera, siin on konkurents suurem, inimesed on harjunud kvaliteetsemaga ja kindlasti ei ole Pepco keskuste esimene valik.

Lidli turuletulek on pigem turgu rikastav just teistsuguse kaubavaliku poolest. Mis seal salata, Eesti hüper/supermarketite kaubavalik on üsna sarnane. Erinevusi on turunduses ja omatoodetes, kuid neidki pole eriti palju. Tänu oma erilisele kaubavalikule ja võimalusele pakkuda pikaajaliselt agressiivset hinnastamist osutub Lidl siinsel turul kindlasti edukaks.

Viie aasta perspektiivis peab muidugi keegi pillid kokku panema või toimub suurem ühinemine. Selverile, Maximale ja Coopile on Eesti koduturg (Maximale kogu Baltikum) ja nende omanike finantstaust on väga tugev. Coopi kohta kehtib see reservatsiooniga, sest neil ju selget omanikku polegi. Ehk siis nemad lahkujate hulgas pole. Rimi on ennast Baltimaades nii suureks ajanud, et vaevalt nad tagasi tõmbuvad. Prisma lahkus juba Leedust ja Lätist, seega nende sisemine valmidus turult lahkuda on ju olemas. Ja kuigi nad räägivad ambitsioonikatest plaanidest Eestis, võivad nad ikkagi minna ka siit. Ei usu, et kõigile ruumi jätkub.

Eesti turgu ümber mängida on lihtsam kui mõnda suurt, samas segab turu väiksus seda kiirelt tegemast. Siinsed mahud ja ka kasumid/kahjumid on nii väikesed, et suured Skandinaavia ketid (pean silmas ennekõike Prismat, aga ka Rimit) võivad kahjumit päris pikka aega emaettevõtte kasumist kinni maksta. Nii tekib küsimus, kes ja kui kaua suudab kannatada ülepakkumist turul. Ja kes sellise kannatamismängu võidab, võib kätte võidelda päris tugeva positsiooni. Sama kehtib ka kaubanduskeskuste kohta.

Väide, et T1 rajajad ei muretse, kas kliente jagub, on päris kindlasti vale. Kõik Eestis tegutsevad kettide ja kaupluste omanikud räägivad nagu ühest suust, et asi on hapu ja hapumaks läheb. Aga kes see ikka avalikult tahab murest rääkida. Ei usu mina, et T1 omanikud või juhid rahulikult magada saavad, kaugel sellest.

Kui 2004. aastal avati ühe kuu jooksul korraga nii Viru kui ka Ülemiste keskus, oli olukord teine. Suur hulk võimalikke kliente tegi oma ostud turul või tolleaegsetes keskustes. Euroopa ja Skandinaavia mõistes tugevaid kauplusi turul ei olnud. Oli vaja tekitada täiesti uus baas.

Nüüd on mahukas ja kvaliteetne baas olemas. Tuleb olla vaid mees ja osata seda õigel ajal, õiges mahus ja õiges suunas arendada. Nii mõnigi keskus on näidanud, et see on võimalik. Aga see, et uuele 50 000 m² suurusele arendusele automaatselt kliente jagub, pole päris kindlasti tõsi. Muidugi, kui on looma moodi kannatust ja priske rahakott, võib ka sellest olukorrast võitjana välja tulla. Eks seda näitab aeg. Kuid kogu selles mängus on kindlasti ka kannatajaid.

Muidugi võib juhtuda ka nii, et selle võitluse esimene kannataja on tarbija. Tööjõupuudus on terav, teenindajaid ei jätku. Kaupmehed ei taha investeerida töötajate koolitusse, eriti olukorras, kus töötajate liikumine võib olla väga kerge tulema. Võib tekkida olukord, et väikekaupmehed ei suuda nigela müügi tõttu hoida kauplustes piisavalt kaubavaru jne. Ja mis siis juhtub – kauplusesse sisenenud klient ei pruugi sealt õnnelikuna välja tulla, sest kas ei olnud talle sobivat rõivanumbrit, ei olnud kohal piisaval arvul klienditeenindajaid või ei olnud nende kompetents ootuspärane jne.

Tallinn on endiselt Euroopa tipu ligidal kaubanduskeskuste ruutmeetrite arvult inimese kohta. Kui lisada siia tänavakaubandus, mis Tallinnas peaaegu üldse rolli ei mängi, polegi asi ehk kurb. Ent kui võtame arvesse eestlaste ostujõu väiksuse, siis tuleb tunnistada, et Tallinnas on kaubanduspinda liiga palju. Käive ruutmeetri kohta on liiga väike, ja sealt algavadki fundamentaalsed probleemid.