Euroopa ühisraha ajalugu... (1. osa)

1. jaanuarist 2002 iga riigi poolt iseseisvalt määratud aja jooksul (kuid mitte üle 6 kuu) käibele võeti euro paberraha ja mündid, mis tulid endiste rahvusvaluutade asemele. Pärast 2002. aasta 1. juunit euro on ainus seaduslik maksevahend euroala riikides. Rahvusvaluutade kursside fikseerimine euro suhtes lubas investoritel unustada valuutariskid projektide efektiivsuse hindamisel. Euro tulek lubas samuti hoida märkimisväärselt kärpida rahvusvaluuta käibega seotud kulutusi, kaasa arvatud kulutusi raamatupidamisele, valuutariskide kindlustamisele, vahetusoperatsioonidele, hinnakirjade koostamisele erinevates valuutades jne. Loogiline on arvata, et nõrgemate rahvusvaluutadega riikides eurole ülemineku efekt oli isegi märkimisväärsem kui riikides tugeva rahvusvaluutaga, sellistes nagu Saksamaa. 

Euro kehtestamisel 1. jaanuaril 1999 selle kurss dollari suhtes oli 1 EUR = 1,1736 USD või 1 USD = 1,6665 DEM. Nüüd tunnistatakse, et tookord dollari kurss olevat ekslikult alahinnatud, aga euro – põhjendamatult ülehinnatud. Tõepoolest, dollar hakkas väga kiiresti kallinema, aga euro kaotama oma väärtust. 1999. aasta märtsis seda tendentsi kiirendas geopoliitiline pinge, mis tulenes sõjategevusest Jugoslaavias ja majandusolukorra destabiliseerimise ohust Euroopas. See põhjustas Saksa rahandusministri Oskar Lafontaine errumineku. Teda süüdistati planeerimisel tehtud vigades. Olukorda ei suutnud muuta isegi erruminekule järgnenud Euroopa Keskpanga määrade langus, mis oleks pidanud stimuleerima majanduskasvu – euro jätkas kukkumist. 1999. aasta novembris saavutati pariteet euro ja dollari vahel. Euroala riikide majanduskasvu aeglustumise taustal jätkas eurovaluuta kukkumist USA dollari suhtes.

2000. aasta jooksul langes kurss euro/dollar veelgi. 2000. aasta septembri lõpus Euroopa Keskpank, USA Riigikassa, Jaapani pank, Inglismaa pank ja rida Euroopa panku toetasid  Euroopa ühisvaluutat. Majandusteadlaste arvates võis euro väärtuse edaspidine langus kahjustada maailmamajandust. Pankade toimingud praktiliselt ei kandnud vilja, kuna juba 2000. aasta oktoobriks euro kurss dollari suhtes saavutas oma ajaloolise miinimumi $0,8230. Pealegi, Euroopa Keskpanga juht tunnistas, et Lähis-Ida kriisi taustal ei oleks edaspidine euro kursi toetamine produktiivne, kuna antud kriis õõnestas maailma valuutaturge.

Edaspidi, kui 2000. aasta lõpus sai lõplikult selgeks, et USAl ei õnnestu uut retsessiooni vältida, Föderaalreservi süsteem võttis vastu otsuse muuta monetaarse poliitika leebemaks: protsendimäär oli langetatud kolm korda ning lõpptulemusena jõudis alla 2%. Kuna USA määr oli Euroopa Keskpanga määra suhtes liiga madal, hakkas dollar kaotama oma positsioone euro suhtes. Lisaks sellele sai USA majandus 11. septembri 2001 terroriaktidest šoki, mis ei lisanud dollarile optimismi. Pärast ajaloolise miinimumi saavutamist dollari suhtes 2001. aastal proovis eurovaluuta korduvalt taastuda, kuid ei suutnud tõusta üle $0,96 piiri. 2002. aasta jaanuaris tuli euro käibele sularahana ning sellest hetkest algas aeglane eurovaluuta kasv. 

Järgneb...