Euroopa ühisraha ajalugu... (2. osa)

Kuid pärast maksimumi saavutamist hakkas valuutaspekulantide optimism kahanema. Kallinenud rahvusvaluuta survel näitas euroala majandus langust. Euroopa rahaturgudel tugevnesid ootused, et Euroopa keskpanga intressimäär märkimisväärselt langeb. Euroopa Keskpanga 5. juuni 2003. aasta istungil võeti vastu otsus intressimäära langetamisest 50 punkti võrra 2protsendini, et stimuleerida äri regioonis ja vähendada deflatsiooni ohtu. Selle tulemusema jõudis euro kolme kuu jooksul 2003. aasta tasemele. Euroopa ühisvaluuta ajaloo järgmine etapp oli uus kasvulaine, mis peatus alles 2004. aasta veebruaris. Kuid seda põhjustas pigem dollari nõrgenemine, mitte euro tugevnemine. Antud asjaolu kinnitab see, et euro kurss hakkas langema Suurbritannia naela suhtes. Oma peegelduse leidis siin ka euroala ja Suurbritannia intressimäärade vahe.

Suured struktuuriprobleemid USA-s põhjustasid nende valuuta krahhi ning 18. veebruaril 2004 saavutas euro 1,2930 taseme. Seega euro kasv dollari suhtes viimase kahe aastaga moodustas 4200 punkti.

Turg juba nägi euro/dollar potentsiaalset kurssi tasemel 1,30 ning määras järgmisi strateegilisi eesmärke – 1,40-1,45. Kuid ootused ei täitunud. Sündmuste taoline areng oli soodus USA jaoks, mille kaubandusbilansi puudujääk langes tänu nõrgale rahvusvaluutale, kuid euroala riike selline tendents kahtlemata hirmutas. Euroopa Keskpanga esindajad hakkasid aktiivselt esinema euroala keskpanga võimaliku interventsi avaldusega juhul kui kurss saavutab 1,30 taseme. Turul algasid aktiivsed spekulatsioonid, mis lubasid jõuda kursil korrigeerimise faasi. Selleks ajaks olid valmis positiivsed andmed USA majanduse taastumise kohta.

2005. aasta lõpus hakkas euro taaskord kasvama dollari suhtes ning kasvuperiood oli kõige pikem – umbes 2,5 aastat. Tulemusena anti 2008. aasta aprillis euro eest 1,60 dollarit. Kahtlemata ei peegelda see kasv euroala majanduse suurepärast olukorda, see oli pigem tingitud dollari madala kursi kasulikkusest USA tollasele majandusele ja hiljem USA-s alanud kriisist, mille esimesed tunnused hakkasid ilmnema juba 2007. aasta alguses. Kui vaadata tähelepanelikult lainelist liikumist kahe mõjuvõimsa majanduse valuuta vahel, võib oletada, et antud hetkel USA astus ebakindlale teele, mis juhib kriisist välja.

Euroopa aga on ehk alles teel kriisi põhja poole. Paljud majandusteadlased ja ka juhtivad Saksa pankurid seavad kahtluse alla Kreeka võimet tasuda oma võlad. Sisuliselt, kui ei oleks rakendatud ranget monetaarset poliitikat, oleks Kreekal parem ja kasulikum nõustuda devalveerimisega.

Selge, et euroala tingimustes ei ole see võimalik. Taoline võib korduda ka teiste EL liikmesriikidega, kellel antud liidu loomise hetkel ei olnud tugevat rahvusvaluutat. Ei tohi unustada, et euro on kunstlik valuuta, mis peegeldab intensiivsuse, mahu ja turusuundade poolest erinevaid majandusi, samas kui maailma juhtivat majandust esindaval dollaril on juba pikk ajalugu ning see ei ole seni kaotanud oma võtmekohti ei nafta ja metallide koteeringutes, ega valuutaturul. Tuleks samuti märkida, et veel ükski riikide ühendamine erinevatesse majandusliitudesse ühtse maksevahendi loomisega ei ole pälvinud absoluutset edu. Sisuliselt kordab EL juba tehtud vigu. Territoriaalse eripära ja ajalooliselt kujunenud majandusalade tõttu ei arene liidu liikmesriigid ühtlaselt. EL eestvedajate diktaat põhjustab seda, et see, mis on hea tugevale liikmele, ei ole alati hea nõrgale. Löögi alla satub kogu süsteem, mis peegeldub euro kursi kõikumises.