Maakonna mõõtu omavalitsus toob muudatusi

Siseministeeriumi sõnul käesoleva reformiga maakondi ära kaotada plaanis pole, sest maakonnad kui ühised toimepiirkonnad on inimestele olulised, mida kinnitavad näiteks ka pendelrände uuringud. Siiski võib omavalitsuste tõmbekeskuste põhine reform kaasa tuua muudatusi ka maavalitsuste jaoks, eelkõige nendes maakondades, kus jääb maakonda üks omavalitsus. Sellise variandi on tänaseks välja pakkunud kaks maakonda.

Eelmise aasta sügisel analüüsisid maavalitsused siseministeeriumi palvel oma ülesandeid eesmärgiga leida tegevusi, mis võiksid kuuluda olemuslikult omavalitsustele. Sadade ülesannete hulgas leiti vaid mõned üsna marginaalsed tegevused, mida on täna võimalik üle anda kohalikele omavalitsustele. Sinna hulka kuulusid näiteks maakonna hoolekandetöötajate koolitus ja teavitamine jäätmepõletustehase sulgemisest. Olukord ei muutu pärast reformi kuigivõrd nendes maakondades, kuhu jääb mitu omavalitsust.

Maakondades, kus omavalitsuse ja maakonna piir ühtivad, on võimalik ette võtta omavahelises tööjaotuses suuremaid muudatusi. Esialgsed kiired pakkumised on kindlasti ühistranspordi korraldus, maakonnaplaneering ja erinevad maakonnaülesed teemaplaneeringud, arengustrateegiate koostamine ja nende tegevuskavade elluviimine. Lisaks on võimalik üle vaadata ka mõned olemuslikult riiklikud ülesanded ja anda need halduslepinguga omavalitsuse hallata. Näitena võiks tuua asenduskodu teenuse korraldamise vanemliku hoolitsuseta lastele, abivahendite eraldamise puuetega inimestele ja eakatele, maa ostueesõigusega erastamise. Sellisel juhul muutuks maavalitsuse roll suuresti ning peamisteks ülesanneteks jääksid riikliku järelvalvega seotud tegevused.

Ühe maakonna ja ühe omavalitsuse piiride kokkulangemisel kerkib kindlasti üles küsimus, kas maavalitsust institutsioonina üldse vaja on, ja kelle võiks üle anda olemasolevad ülesanded, mida kohalik omavalitsus kuidagi täita ei saa. Ühe võimalusena on Äripäev oma juhtkirjas välja pakkunud võimaluse jagada maavalitsuse ülesanded erinevate ministeeriumite vahel. Oma kogemustele tuginedes ma seda varianti ei poolda.

Tsentraliseerimine ühe või teise ministeeriumi haldusalas võimendab „silotorni“ efekti, kus koostöö erinevate valdkondade vahel halveneb, regulatsioonide universaalsus suureneb, kõik püütakse allutada ühele keskmisele, mida reaalses elus ei pruugi eksisteeridagi. Ministeeriumite sund rahalise efektiivsuse poole ei võimalda arvestada regioonide eripärade ja sellest tingitud erinevate vajadustega.

Arutamist ja läbitöötamist väärt on „riigimaja“ idee, kus kõik maakonnas olevad riigiasutused, ametnikud ja muud institutsioonid koondatakse ühte majja, paremal juhul ka ühtse juhtimise alla. Selline mudel säilitaks riiklikud institutsioonid maakonnas ja annaks suurepärased võimalused koostööks ministeeriumite tasandil, vähendades dubleerimist ja bürokraatlikke barjääre erinevate ametkondade vahel. Lisatulu tõuseks mastaabiefektist ja koostööst tekkivast sünergiast.

Sarnast mudelit on mõned aastad rakendatud meie naaberriigis Soomes. Soomes on regiooni tasandil (17 regiooni) koondatud erinevate ministeeriumite allasutused ühtse juhtimise alla. Koordineerivaks ministeeriumiks on rahandusministeerium, kes määrab ametisse ka regiooni juhi. Täna on nende kogemuste põhjal  varavõitu eeskuju võtta, kuid arengutel tasub silm peal hoida kindlasti.