Ministrite arvust rohkem loeb nende võimekus

Siseriiklikus plaanis ei sõltu Eesti edenemine mitte nii palju ministrite arvust, kuivõrd asjatundjate (ja ka asjatundmatute) võrgustike toimimise võimekusest.  Mitte see pole tähtis, mitu ministrit ministeeriumis on, vaid see, kuidas sünteesitakse parimate valdkonnaspetsiifika asjatundjate arvamusi ja arvestusi, et anda ministrile vajalik „laskemoon” visioonide liikumapanemiseks. Pole tähtis, kas visiooni liigutab üks või kaks ministrit. Põhiline, et on, mida liikuma panna.

Veidi teine lugu on väljapoole suunatud tegevustega. See „väljapoole“ on muidugi tinglik, sest suurema osa meie elu korraldavatest otsustest tehakse nüüd juba Euroopa Liidus. ELi regulatsioonid on otsekohalduvad olenemata sellest, kas need meile sobivad või mitte. Niisiis, ühest küljest on meil vaja oma riiki reformida niimoodi, et meie huvid oleksid meie võrgustikele toetudes kaitstud juba kaugelt enne ELi otsuste vastuvõtmise protsessi. See on jällegi analüüs, aktiivne liitlaste otsimine, huvi tekitamine ja lahenduste pakkumine. Teisalt muutub just siin kriitilise tähtsusega elemendiks ministrite arv. Meie võime siin küll arvata, et võime „karjapoisiga” iga male suurmeistri alistada, kuid maailmas valitsevad kindlad hierarhilisbürokraatlikud reegid ja lävendid.

Kui ministrite nõupidamislaua taha ilmub  meie asekantsler (tavaliselt seinaäärsele pingile) , siis on see märk, et me ei suhtu arutlusel olevasse küsimusse küllalt tõsiselt. Kui see on valveametnik, kes ei valda teemat sisulisest küljest ja teab vaid üldtunnustatud eurostandardset „õiget“ sõnavara („Meil ei ole vastuväiteid”), siis on see samuti märk, et me ei võta asja tõsiselt. Tulemus on mõistagi sellisele suhtumisele vastav. Siin on koht, kus pole mõtet koonerdada ei raha ega ametinimetustega. Pagunid loevad. Niisiis, meil on vaja eelkõige kiire mõtlemise ja osava ütlemisega ministreid. Võitlusväljal ei ole pelkade esinduskujudega palju peale hakata.

Autor: Peeter Tammistu, Vilja Kiisler