Merit Pärnpuu • 17. veebruar kell 10:56
Ehkki Bibi armastab elada antiigi ja klassikalise mööbli keskel, meeldib talle neid miksida ka moodsate mööbliesemetega. Üdini minimalistlikkus kodusta end elamas ei kujuta.  Foto: Liis Treimann

Revolutsionäär, kes armastab antiiki

Omanäolise ja peamiselt leidliku köögidisaini ja funktsionaalsete mööbli lahenduste poolest tuntud tootedisainer Bibi Steinberg peab end naljatamisi revolutsionääriks, sest kui ta mingi uue lahenduse peale tuleb, siis mõne aja pärast selgub, et seda hakkavad kasutama ka teised, kirjutab värske Sisustaja.

Ideid kogub ta kust mujalt kui laiast maailmast. „Mul pole kunagi seda probleemi, et ideedest oleks puudus,“ lausub pea 25-aastase kogemusepagasiga ennekõike disainerköökide tegemisega tuntust kogunud Bibi. „Ma ei saa vahel undki, sest ideid tuleb uksest ja aknast.“

Kiiksuga tooteid armastas ta disainida juba üliõpilasena Eesti Kunstiakadeemias. Näiteks on tema projekteeritud käevõru-kell, millel jookseb aeg peal ringiratast. Et veekulu oleks võimalikult väike, leiutas ta ökoduši, kus äravoolanud vesi tuleb ringiga tagasi ja läheb kasutusse WC loputuskastis. Lõputööks valmis tal ergonoomiline ja esteetiliselt kaunis inhalaator astmaatikutele.

Ühe põneva koolitööna nimetab ta ka Skoone bastioni mitmefunktsionaalse hoone projekteerimist. „Mina projekteerisin sinna maja, sellise klaasist voolava, nagu merelaine. Seal oli teater, kunstisaal ja à la carte-restoran,“ räägib ta. „Projekteerisin sinna klaasist voolujoonelise hoone, kuhu mahtus kontserdisaal, kunstisaal ja restoran.“

Oled õppinud G. Otsa nimelises Muusikakoolis dirigeerimist ja estraadilaulu. Kuidas leidsid tee mööblidiasaini ja sisekujunduseni?

Mulle on alati meeldinud joonistada ja disainida. Lapsena käisin nii muusika- kui kunstikoolis, aga viimasest võttis ema mind ära, sest arvas, et liiga paljuks läheb. See kurvastas mind väga. Joonistasin juba lapsena hotelle ja erinevaid interjööre. Ideedest pole kunagi puudust tulnud.

Täiskasvanuna tegin alguses bluesbändi ja laulsin mitmes varietees. Siis tuli masu ja kutsuti laeva peale tööle. Tundsin, et minule see ei sobi, sest olen hästi kodune ega ausalt öeldes kujutanud ettegi, et peaksin kuskil loksuma hakkama - seetõttu oli laulmisega jätkamine välistatud.

Siis aga sattusin tööle reklaamibüroosse Division. Töö Urmas Lilleoru ja Rain Pikandiga on jätnud kustumatud mälestused, Urmas Lilleorg oli mulle väga suureks eeskujuks minu isiksuse kujunemisel ja väärtushinnangute tekkimisel. Töötasin seal kaks aastat ja seejärel tundsin, et pean liikuma.

Pärast seda sattusingi tööle mööblifirmasse, mis loodi täiesti nullist. Mina hakkasin seal ise asju korraldama ja panin ette, et kogu mööbli peab tegema eritellimusel. Ühesõnaga lõin suure tehase plaanid kõik sassi, sest varem tegid nad vaid standardmööblit.

Sellest firmast liikusin edasi ja mõne aja pärast oli tunne, et peaks looma oma ettevõtte. Siis tekkis ka mõte, et võiks minna õhtuses õppesse ja saada paber ka. Astusin Eesti Kunstiakadeemiasse õppima tootedisaini õhtuõppesse, kus tol ajal kestis õppetöö viis aastat. Viimane aasta käisin päevaõppes ja siis sain aru, et pean oma firma tegema.

Kuidas käib firma asutamine nullist?

Läksin Tallinna Kaubamajja, ostsin “Äriplaani juhtimise” raamatu, lugesin selle läbi ja kirjutasin loetu põhjal äriplaani. Üks tuttav luges selle läbi ja ütles, et saaksin igast pangast kohe laenu, kui vaid tahaksin. Lõpuks ma aga pangast laenu ei võtnudki, vaid laenasin vajamineva summa sellelt samalt tuttavalt, kes oli ise suurfirma omanik. Juba paari aasta pärast maksin laenu tagasi, sest meil hakkas kohe minema väga hästi. Alguses küll tegime firma kolmekesi, aga kuna elu läks nii, et teistel tekkisid teised huvid, siis ma ostsin firma välja.

Mis Sind aitas sellel teel?

Mul on palju ideid ja kindlasti ka enesekindlus, sest olen üksiku lapsena üles kasvanud ja mu ema soosis alati minu iseseisvust, et ma ise mõtleksin. Olin juba esimesest klassist saadik olnud hästi iseseisev. Ja loomulikult ka Otsa kool, kuhu läksin pärast 9-ndat klassi. Seal olid kõik individuaaltunnid ja keegi ei sundinud õppima, ise pidid enda eest vastutama ja õppetööga hakkama saama. Ilmselt on enesekindlus isa geenidega kaasa antud, olen isa moodi.

Kelleks lapsena saada unistasid?

Portselanimaalijaks, sest mu ema sõbranna töötas ARSis ja maalis seal igasugu vahvaid serviise, mis tundus väga põnev. Mulle meeldis ka väga laulda ja tanstida.

Millest Sa alustasid, kas kohe köökide disainimisest?

Loodud firma oligi kohe köögimööblifirma. Aga üldiselt ongi köök kodus kõige põnevam ja keerulisem ning köögimööbel kõige võimalusterikkam sisustuselement. Seal on kõige rohkem variante ja tehniliselt on see ka kõige keerulisem. Köögimööbli areng ei saa iialgi otsa. Sellepärast ei saa igav hakata. See ei tüüta ära. Absoluutselt iga projekt on erinev, alati hakkan nullist pihta.

Kust Sa inspiratsiooni saad?

Põhiliselt reisidelt, aga ka interneti avarustest. Mul pole kunagi seda probleemi, et ideedest puudus oleks. Ma vahel ei saa magama jääda, sest liiga palju ideid on. Ma olen selline revolutsionäär, üritan leiutada mingeid asju ja siis selgub, et mõne aja pärast hakkavad teised ka nii tegema.

Nimeta oma lemmikkunstnikud?

Disaineritest meeldis kunagi Philippe Starck, kes on teinud nii tootedisaini kui sisekujundust. Tema tooted on alati väikese kiiksuga ja hea huumoriga tehtud. Ta on väga mitmekülgne ja andekas disainer.

Kas oma kodu oled otsast lõpuni ise kujundanud?

Linnakodu on täiesti minu enda kätetöö. Maakodu maja projekteerisin otsast lõpuni ja kahe nädalaga. Seejärel tegi insener konstruktsiooni joonised ja ehitus läks käima. Minu põhitöö ja leivanumber on eritellimusel köögid ja mööbli tootmine, põhiliselt eraklientidele, ka metalli eritööd. Lisaks tegelen aeg-ajalt sisekujundusega, kui mööbli tootmisest aega üle jääb. Veel olen projekteerinud ka paar maja kahasse ühe hea arhitektist sõbraga.

Olen ka klientidele maju projekteerinud koos litsenseeritud arhitektiga, sest mul endal arhitektipabereid ei ole. Viimaseks tööks projekteerisime üsna suuremahulise, klassikalises stiilis eramu.

Päris sageli kohtab kahjuks läbi mõtlemata projekte, mida on tagantjärele keerukas ringi teha. Lõpptulemusena kannatab tellija ja sellest on kahju.

Kuidas suhtud tänapäeva uusarendustesse?

Uusarenduste puhul on väga vähe projekte, mis on avarate ruumidega, üks korter on väiksem kui teine. Turul on suur nõudlus 40-50 m2 korterite järele ja isegi kui on suurem korter, siis väga harva näen, et see on loogiliselt planeeritud, kuigi sisekujundajatega tehakse koostööd.

Kas Sinu ettevõtet võib pidada nišiettevõtteks?

Võib küll. Meie käest ei saa standardlahendusi, teeme ikkagi rätsepatööd ja lähtume kliendi vajadustest. Teeme metallieritöid ja kõike, mida iganes annab ette kujutada. See ei ole vaid mõõtude mõttes eritellimus, vaid ka materjalide ja tootmise mõttes. Näiteks saab erinevaid viimistlus- ja peitsitoone laboris tuunida, et nad sobiksid põrandatooniga täpselt kokku. Lähenen igale projektile individuaalselt, et tulemus saaks maksimaalselt hea. Kohtun kõigepealt tellijaga, vestlen temaga ja teen väga põhjalikku eeltööd, et tulemus oleks tellija nägu.

Kui teadlik on Eesti klient?

Kliente on seinast seina. Mõni on ennast rohkem kurssi viinud, aga üldiselt ei teata kõiki võimalusi. Köögi teema on ikkagi niivõrd spetsiifiline, et isegi sisekujundajad ei oska seda lõpuni lahendada, sest tehnilisi asju on sedavõrd palju. Selleks peab olema asjaga aastaid tegelenud. Olen 25 aastat köökidega tegelenud, ise objektidel ja mõõtmas käinud, otsast lõpuni kõige eest ise vastutanud, ka juriidilises mõttes.

Mitu kööki keskmiselt töös on?

Täna ei saa enam öelda, et kilomeetrine järjekord on ukse taga, sest tegijaid on nii palju. Vanasti oli teistmoodi ja inimesed käisid salongist salongi. Kuid kurta ka ei saa, kogu aeg on midagi töös.

Millega meeldib kõige rohkem mängida ruumi kujundamisel?

Kui hakkan kliendile interjööri tegema, siis kõigepealt on vaja panna paika funktsionaalsus, kogu arhitektuurne pool. Et kõik oleks paigutatud funktsionaalselt ja loogiliselt. Kui see on paigas, saab hakata valgustust panema. Pigem ma projekteerin valgust, mitte valgusteid, sest valgustid võivad olla ka täiesti peidus.

Valgus mängib interjööris väga tähtsat rolli, sest tal on erinevad funktsioonid. Esiteks peab see aitama sul lõõgastuda, ja kui hakkad koristama, siis peab kõik hästi nähtav olema. Samas peab valgust saama ka vastavalt vajadusele reguleerida.

Kui rääkida Sinu enda maitsest, kui palju see on aastatega muutunud?

Minu maitse ei ole aastatega palju muutunud. Ma armastan ise elada antiigi ja klassikalisema mööbli keskel, aga mulle meeldib miksida neid ka moodsa mööbliga. Ka Hiina mööbel meeldib mulle, nagu mul on linnakodus. Samas maakodus on jälle kõik täiesti teistmoodi, sealt leiab looduslähedust ja rustikaalsust. Interjöör olenebki palju arhitektuurist ja kohast. Kuid kui ehitaksin uue maja, eks siis teeksin jälle kõik teistmoodi. Meeldib ka miksida erinevaid stiile, aga midagi klassikalist võiks alati juurde lisatud olla, sest armastan hubasust ja üdini ultramodernses ja minimalistlikus kodus end elamas ei kujuta.

Kas sul on mingeid kiikse, mida armastad? Mingeid vaid Sulle eriomaseid nikerdusi vms.

Isegi kui mulle mõni objekt meeldib, kipun sinna lisama veel vürtsi ja värvi juurde, et pilt ikka kirjum oleks. Kui tellijaga kohtun, siis üritan lähtuda tema vajadustest, et interjöörist tuleks välja tema käekiri, sest ma ei tee seda omale, vaid teisele inimesele ja nemad peavad end seal hästi tundma. Loomulikult peab olema ka mingi vau-efekt, mis oleks kirss tordil.

Kuidas hoiad end kursis mujal maailmas liikuvate sisustustrendidega?

Ikka on põnev jälgida. Reisidel näen põnevaid objekte ja faktuure. Samuti vaatan Pinterestist ja vahel tuleb omal mingi idee ja siis otsin infot juurde. Armastan sirvida ka rahvusvahelisi disaini- ja arhitektuuriajakirju, paberkandja on ikkagi väga mõnus.

Lemmikpiirkonnad, kust inspiratsiooni ammutada, on Prantsusmaa ja Itaalia.

Kuidas maandad pingeid?

Käin tihti looduses. Oma maakodust, metsa ja mere äärest võib lõpmatuseni leida rahu ja inspiratsiooni.

Mida pead disainerina oma tugevuseks?

Üritan mitte iseennast peale suruda, vaid tellija käekirja rõhutada ja teda esile tuua. Klientide tagasiside tekitab enesekindlust. Ja kui on tänulikke kliente, kes annavad kiitvat tagasisidet, siis äkki teen midagi õigesti.

Mis on sinu huvialad peale disaini?

Antiikesemed, maalikunst, kino, teater, hästi palju erinevat muusikat, ka näiteks haljastus ja maastikuarhitektuur.

Kas armastad ka kunsti koguda?

Klassikalist maalikunsti on kõige rohkem kodus. Ma ei vali neid investeeringute järgi, vaid mis omale rohkem meeldib. Armastan maalidel figuure.

Kui õppisid tootedisaini, siis mis pani silmad särama?

Ikkagi autoriteetsed õppejõud. Üks väga äge õppejõud oli Juhan-Edvard Illend, minu arvates kõige aukartust äratavamaid õppejõude üldse. Ka Tarno Luisuga oli põnev projekte teha.

Kui palju rõhuvad kliendid tänapäeval keskkonnasäästlikkusele?

Eesti klient üldiselt ikkagi mitte väga.Praegu on see populaarne pigem Põhjamaades, aga meile on hakanud samuti vaikselt kohale jõudma. Prügi sorteerimise komme on Eestis veel lapsekingades, siiani visatakse kõik ühte hunnikusse. Pigem ei ole kliendid sellest huvitatud, kui küsin, mitu prügikasti te soovite.

Millised materjalid sind köidavad?

Metall, klaas, puit, ka kivi. Just nende põnevad kooslused ja üleminekud. Näiteks metall ja nahk ja kuidas siis neid sõlmi lahendada. Erinevad materjalid astuvad teineteisega dialoogi ja hakkavad mängima.

On sul mõni objekt, mida armastad sedavõrd, mille autor tahaksid ise olla?

Äkki mõned Jaapani arhitektid, kes panevad metalli ja klaasi voolama ja ehitavad maju, mis sobivad maastiku kumerate joontega.

Klaasi peab olema hästi palju, sest siis on ka palju valgust. Mida rohkem aknaid, ka katuseaknaid, seda parem.

Kui tihti katsetad kodus uute asjadega või muudad midagi?

Ma tavaliselt mõtlen väga läbi ja siis õnneks pole vaja ümber teha.

Hetkel kuum