Eelistan pärispoodi netipoele

Ühtedel on ruumid, inventar, personal ja kaup, teistel vaid veebileht ja logistikaosakond. Netikaubanduse võidukäigust hoolimata ei kao ka päris poed kuhugi ning tunduvad traditsioonilisele investorile rahapaigutuskohana kuidagi turvalisemad ja stabiilsemad. Kaubandusvõrdluse juurest naftaärisse naastes – mõistan küll kildanaftaäri ahvatlust, kuid jään pigem traditsiooniliste puurijate ehk minu portfellis pikemat aega oleva Statoili juurde.

Võrdlus kauplustega klapib päris mitme nurga alt. Traditsioonilisele naftafirmale maksab üks avamerepuurtorn olenevalt asukohast vähemalt 200 miljonit dollarit, isegi kuni miljard dollarit ning tootmise alustamisele eelneb 10–15 aastat uuringuid ja ettevalmistustöid. Kildanaftafirma paneb ühe pumba püsti parimal juhul juba kahenädalase ettevalmistustöö järel ja selle püstitamise hind võib jääda 20 miljoni dollari piirimaile.

Samamoodi on ka kauplustega. Supermarketikett kaalub iga järgmise poe asukohta kaua, dokumentatsiooni ettevalmistamine, planeerimine ja lubade saaminegi võtab aastaid; ehitamine maksab omakorda mitu miljonit eurot. Netipood investeerib umbes 10 000 eurot leheküljemootorisse, viskab sinna hulgifirmadelt saadava kauba andmed, lisab hindadele oma protsendi ja äri võibki alata nii paarinädalase ettevalmistuse järel.

Pikk ajavahemik mõttest valmis kaupluseni ning kõrge hind pole ainult puudus. See on teisest vaatevinklist voorus: ettevõttel on palju suurem vastutus pika tasuvusajaga ja mahuka investeeringu tegemisel ning otsus tehakse väga läbikaalutult. Samas kui lehekülje ülespaneku lihtsus ja investeeringu väiksus ärgitab proovima igasuguse netipoega: näiteks kui ei lähe kodumasinaäri, pole hullu, alustame nädala pärast spordikaupadega. Ühtlasi muidugi asutatakse uus firma, sest see on ju lihtne ja milleks vana taaka kaasa vedada.

Sama on kildanaftaga – ei õnnestu ühel firmal ühes kohas pumpa kasumlikult tööle panna, proovitakse sada meetrit eemal ja teise firmaga. Pumbad on nagunii kõik renditud.

See on ehk veidi lihtsustatud lähenemine, kuid illustreerib minu arust hästi kogu kildanaftaäri. Kuni ei ole selge, millised firmad jäävad alale pidama ja millised kaovad, kuni ei teki traditsioone, stabiilsust ja kindlaid kaubamärke, on investoril väga keeruline otsustada, millistesse aktsiatesse raha paigutada. Risk, et homme on firma pankrotis ja sama koha peal pumpab juba uus ettevõte, on suur.

Samas Statoil ei kao ilmselgelt niipea kuhugi. Ja nagu kaubanduses on mõlemil, nii kivist kui ka virtuaalsetel poodidel, oma koht, on oma koht naftaäris ka avamerepuurijatel. Seda enam, et USA praegune president Donald Trump lubas hiljuti avada naftapuurijatele 90% USA rannikumerest. Seni on naftatööstusele avatud vaid umbes 10%. Statoilile kuulub teatavasti suur osa Anadarko Petroleumist, mis toodab peamiselt Mehhiko lahes ja USA mandriosas 0,8 miljonit barrelit päevas ning see firma võidab Trumpi plaanist kindlasti. Anadarko Petroleumil on muu hulgas huvid ka kildanaftaäris, nii et päris kõrvale ma sellest buumist ei jää.