Eesti investeerimiskliima vajab parandamist

Viimase 50 aasta jooksul on Eesti majandus pea peale pööratud ja võrreldes arenenud riikidega ka tublisti vaesustunud. Endisele arengutasemele jõudmiseks ja ülejäänud Euroopa kinnipüüdmiseks on vajalikud suured investeeringud ettevõtetesse ja infrastruktuuri. Ajal, mil Eesti elanike ja ettevõtete ostujõud on suhteliselt madal, saab küsimust lahendada vaid välisinvesteeringute ja -kapitali sissetoomisega (välisinvesteeringut tuleb eelistada laenule, eriti valitsuse laenule, sest kui äriidee läbi kukub, kannab kahju investor, valitsuse garantiiga laenu puhul kaotab laenuprojekti põrumisel raha maksumaksja).

Eestil ei ole välja kujunenud oma strateegiat ega prioriteete, eristamaks end teistest konkurentidest -- naabritest ja odava tööjõuga riikidest. Praegu pakub Eesti ennast kui odava tööjõuga riiki, kuid nii see ei jää ja samuti ei ole see tulevikustrateegia suhtes kasulik. Alati on riike, kus tööjõud jääb odavamaks kui siin, seega vajab Eesti kindlat ja selgelt formuleeritud strateegiat, kuidas liikuda edasi ja tõmmata ligi välisinvesteerijaid.

Rääkides põhilisest majanduslikust kasvumudelist, on senine IMFi eesmärk olnud teha koostööd valitsusega, loomaks keskkonda, kus Eesti majandus suudab pidevalt ja jõudsalt areneda. See tähendab, et siin oleks madal inflatsioon, tugev valuuta, tasakaalus eelarve, ja seda kõike aastateks.

Selle nimel oleme töötanud juba kolm aastat, luues nii makroökonoomilist kui ka strukturaalset mudelit Eesti jaoks. Selle osad on muu hulgas tasakaalustatud eelarve ja piiranguteta kaubandus. Vahepeal tugevnenud üleskutse toetada Eesti oma põllumajandust on reformipartei tulekuga valitsusse vähenenud. Viimased uudised näitavad, et riigis on põllumajanduslik tootmine kasvanud väga kiiresti, mis tõestab, et tööd saab teha ka ilma subsiidiumiteta ning et enamik tähtsamaid küsimusi on lahendatud.

Strukturaalsete küsimuste hulgas on maareform kõige tähtsam. Eestisse investeerinud välisinvesteerijad on maa tagastamisega saanud kahju. Siin on vaja tegutseda kiiresti, sest vastasel juhul võib Eesti jääda oma arengus toppama.

Kui Eesti soovib saada ELi liikmeks, tuleb unustada erinevused selle vahel, kas maad omistab kodumaine või välismaine kapital, sest enamikul juhtudel ei ole selline vahetegemine lubatud. Ma mõistan, et see võtab veidi aega, kuid kohe peab sätestatama, et ettevõtted, näiteks kaubamajad ja tehased, saaksid omada ja osta maad mõistliku hinnaga ning ilma mõttetu bürokraatiata. Ei tohi unustada neid, kes on juba teinud suuri investeeringuid ja on nüüd nagu suluseisus.

Kui kõik läheb plaanikohaselt, ootaksin ma 5--7% majanduse kasvutempot, mis on ambitsioonikas eesmärk Euroopa tasandil. Kuid ma ei arva, et Eesti peaks ainult sellega piirduma. Eesti ei pea võistlema ju mitte ainult oma vahetute naabrite, vaid ka Kesk-Euroopa maadega. Väga tugevasti on tõusmas ka Aasia riigid, kes on samuti investeerijate leidmise seisukohast Eesti konkurendid. Eesti tuli turumajandusse väga raskel ajal ja selleks, et olla tõeliselt edukas ja areneda isegi kiiremini, tuleb olla eriline ja atraktiivne välisinvesteerijate ja ka enda investorite jaoks.

Eesti on odava tööjõuga riik. Investeerijad tulevad siia, et sellist olukorda ära kasutada, kuid tööjõud on Eestis muutumas kallimaks. Kui palgad tõusevad ja Eesti muutub kallimaks kui Läti või Ungari, kaotab ta oma praeguse eelise. Siis peab siin olema hoopis teine suhtumine ja töökutuur, et välisinvesteerijad oleksid endiselt huvitatud. Tuleb jääda atraktiivseks, isegi kui palgad tõusevad, mistõttu on vaja investeeringuid töötajate oskuste tõstmisse.

Seepärast on haridus väga tähtis tegur Eesti ambitsioonika mudeli puhul. Eestil on väga vähe loodusvarasid. Eesti põhiline vara on tema inimesed. Midagi ei takista Eestit muutumaks kõrgtehnoloogiale orienteeritud riigiks, ühendades efektiivsemalt kõrgtehnoloogia vajadusi koolide tööga. Selleks tuleb teha olulised valikud haridussüsteemis. Samas Eesti elanikkond vananeb ja see ei tee olukorda just paremaks.

Üks tähtsamaid Eesti arengut iseloomustavaid elemente on avatud majandus, mistõttu Eestiga on lihtne ja kindel arendada kaubandust: impordikitsendusi ei ole ja valuuta on stabiilne. Kuid sellest jääb väheks.

Veel üsna palju on jäänud sellist nõukogulikku, monopolistlikku mentaliteeti. See tähendab, et kui ma soovin osta mingit kaupa ja seda on võimalik saada ainult ühest kohast, on ka kauba hind võimalikult kõrge. See teeb ostja ja müüja vahekorra eriliseks ja ostja tunneb end petetuna. Minu arvates on see NSV Liidu pärand, kuid selline mentaliteet on veel elujõus.

Ostja ja müüja peavad suhtlema rohkem nn aasialiku mudeli järgi, kus eesmärgiks on müüa võimalikult odavalt. Müüja huvi ei ole mitte saada suurt kasumit, vaid suurendada turuosa. Seda teevad ainult väga tugevad ettevõtted, kes suudavad konkurentsis vastu pidada ja tõestada ostjale, et too on teinud hea tehingu ning et teda ei ole petetud. Seega peaks moto olema: teeme paremini ja teeme odavamalt.

Väga tähtis on esimene mulje riigist. Näiteks Tallinna lennujaamas on sissetulevate lendude passikontrollis pikk järjekord, sest neljast kontrollpunktist töötab ainult kaks. Siis ei tooda poole tunni jooksul pagasit, ehkki lende on vähe ja kõik võiks toimuda kiiresti. Äraminekul on sama probleem, välja arvatud, et siis on vaid üks passikontroll töös. Investeerijad, kes siia tulevad, tahavad tegutseda efektiivselt toimivas keskkonnas. Nad oleksid nõus läbima lennujaama, mis on külm, kuid töötab kiiresti, kuid mitte sooja, kus asjad ei liigu.

Keegi Eestisse tulijatest ei arva, et Tallinna lennujaam peaks olema sama kaunis kui näiteks Amsterdamis, kuid nad ootavad töökultuuri. Eestis peaks kõik toimuma paindlikult ja kiiresti, kuid praegu on siin palju segadust. Uus suhtumine aitaks Eestil muutuda väga konkurentsivõimeliseks. Ma usun, et Eesti võiks areneda sama kiiresti kui Singapur või Hongkong, sest kõik olulised eeldused selleks on olemas.

Mõned Eesti firmajuhid tahavad, et valitsus peaks kaitsma kodumaist tootjat. Miks kaitsta kodumaist tootjat, kui siia tulevad välisfirmad peavad õppima tegutsema selles uudses ümbruskonnas, see on nende jaoks lisatakistus.

Ka telekommunikatsioonid on tähtis sektor riigi arengus. Näiteks Soomes on telekommunikatsioon kõrgelt arenenud, kuid kallis. Eestis on telekommunikatsioon suhteliselt hästi arenenud, ehkki Eesti Telefon on monopolist. Ka siin tuleks olukorda muuta. Eesti peaks teistes erinema telekommunikatsiooniteenuste hinna poolest. Kui loeme lehest, et näiteks mehhiklased, taiwanlased ja hiinlased vaatlevad Eestit kui hüppelauda Euroopasse, tuleb silmas pidada, et nad otsustavad sageli selle kasuks, kus telekommunikatsiooniteenused on odavamad. Eesti peab tegema selle enda jaoks eeliseks.

Kõik need väikesed osad peavad tomima ja Eesti peab olema teistest erinev. Muudatus peab toimuma kultuuris ja mentaliteedis, nii ühiskondlikus kui ka erasektoris. Konkurendid ei ole ainult Läti, Leedu ja Ukraina, vaid ka Soome ja Rootsi.

Ehkki eelarve peab olema tasakaalus, on väga tähtis toetada elutähtsaid valdkondi, nagu haridus ja politsei. Mingi otsuse peab valitsus tegema, võib-olla suuremate maksude kaudu.

Näiteks olgu siinkohal hiljuti tõstetud bensiiniaktsiis. Samas on autosid palju ja selle rahaga peab lahendama ka liiklus- ja transpordiprobleeme. Maksuskeemis on veel ruumi, toomaks lisaraha olulistesse valdkondadesse.

Lõpetuseks, tänaseks on Eesti punktis, kus ta peab valima, kas joosta edasi nagu Aasia tiiger või jalutada nagu Euroopa kits. Vaja ei ole mitte ainult head makroökonoomilist ja strkturaalset poliitikat, vaid ka mentaliteedi ja kultuuri muutmist. Alati peab küsima -- kuidas me saame seda teha odavamalt, kiiremini ja paremini?