Uus seaduseelnõu ajab juuksekarva lõhki

Kogu nõukogudeaegse perioodi põhjustatud segadust saab Eesti Vabariik veel kaua selgitada. Omandireform, mis peaks taas jalule seadma õigluse ning väärtustama omanikuksolemise kui sellise, on muutumas asjaks iseeneses, jättes üha enam kõrvale inimesed, kelle tarvis ta peaks olema loodud.

Sellest, et omandisuhete muutmine on väga tülikas ja nii riigile kui selle alamatele ülikallis, hakkame aru saama alles täna, viiendal reformiaastal, mil naljahambast analüütikud ennustavad ümberkorralduste lõppu ehk alles mõnesaja aasta pärast tulevat.

Eesti eripära seisneb ülejäänud reformi teostavate riikidega (meie Balti naabrid, Ida--Euroopa) võrreldes selles, et oma sinisilmses kompromissituses püüame saavutada täpselt sama seisu, mis oli aastal 1940 ehk võimalikult täielikult kogu vara tagastada ning mis veel üle jääb, kindlasti erastada.

Kui kellegi kadunud vanatädi kauge sugulane suudab tõestada, et tema koos viie sugulasega on tädi pärijad poolele mingist kinnisvarast, siis saabki igaüks parasjagu 1/12 mõttelise osa omanikuks.

Teine pool, mille endisel omanikul järglasi pole või ei ole nad jändamisest huvitatud, jääb munitsipaalvõimu omandisse. Nii tagastataksegi kummaline mõtteline omand, mille praktikas teostamist mina küll ette ei kujuta. Üldse kipub kaasomandiga olema nii nagu tuntud kolhooslikus elukorralduses -- omanikud on nagu kõik, tegelikult aga mitte keegi.

Kaasomand on kinnisvaraturulgi mingitmoodi aktsepteeritav ainult siis, kui osad on reaalsed ehk tõmmatud konkreetne piir, milline osa varast kellelegi kuulub.

Kaasomanikud on seaduse järgi üksteisega tihe--dalt seotud, meenutagem kasvõi asjaõiguses sätestatud ostueesõigust. Reeglina on vara väärtus tervikuna palju suurem, kui seda n--ö jupikaupa müües.

Viimane väide ei kehti siiski korterelamute suhtes, kus iga korter moodustab omaette terviku. Kuidagimoodi funktsioneerib kaasomand (tühja) maa suhtes, kus on suhteliselt lihtsalt võimalik kokku leppida, kuidas vara tegelikkuses poolitada, sealt kaasomanikele siilusid välja mõõta jne.

Eluruumide ehk tagastatud kortermajade puhul on seis keeruline. Kui endise oma--niku järglased on saanud vara tagasi kahasse linna või riigiga, on tegemist kaas--omanikega, kellel on erinevad huvid.

Omavalitsusele on eluruumide erastamise seadusega pandud kohustus erastada tema valduses olev vara, eraomanikust kaasomanik tahab lisaks omaniku kohustustele oma varast ka mingit kasu saada, olgu see siis üür või hoone müük vabaturul. Siin on mõlemad pooled käsist--jalust seotud, ka seadus ei anna muud nõu, kui «kokku leppida».

Siit aga algavadki tülid, mis hõlmavad paljusid inimesi -- linnavõimude esindajaid, omanikke ja üürnikke. Lahendamiseks on pöördutud mitmel korral ka kohtusse, kuid ühtegi lahendit täna ei ole.

Lühidalt -- linn kui kaasomanik ei soovi restitueeritud kaasomanikuga vara reaalselt jagada ehk mõttelist kaasomandit lõpetada. Mõistetavatel põhjustel ei taha ta otsustada, millised korterid «jätab endale», millised aga saavad eraisikust kaasomanikule.

Mis oleks kaasomanike omavahelise kokkuleppe aluseks, on täna mustvalgel kirja panemata ning tundub, et keegi ei tahagi seda teha. Pakutav lahendus on ehtsalt sotsialismimaiguline ja kannab eelnõuna pealkirja «Kaasomandis olevas elamus mõttelise osa erastamise seadus».

Kord on seaduseandja juba kergema vastupanu teed läinud, jättes ühiskorterid ühiskorteriteks ja erastades need kaasomandisse.

Nüüd plaanitakse sama skeemi rakendada kaasomandisse tagastatud majades -- et kõik saaksid oma EVPd paika panna ja pisikese jupi omandit kätte. Hämmastav on siinjuures see, kuidas seaduseandja ei tahagi tegeliku eluga arvestada -- kuidas hakkavad tuhanded kaasomanikud oma «ühiseid» kortereid kasutama ja käsutama ning mis veelgi olulisem, kuidas hakatakse seal elama. Kas omanike või üürnikena? Kas näiteks 1/3 korteris elatakse kui omanik ja ülejäänud 2/3 kui üürnik omanikule tagastatud majas?

Millised on kaasomanike õigused maja kui terviku saatuse otsustamisel -- kas omandiosa suuruse või omanike arvu järgi?

Sotsiaalse õigluse nimel ollakse taas juuksekarva lõhki ajamas. Tegelikult (kui võtta aluseks vara turuväärtus või reaalsed võimalused tema müümiseks) ei saa keegi mitte midagi.

Kujutan ette, kuidas vastandlikel seisukohtadel kaasomanikud ühiseid asju otsustavad, olgu või igapäevane haldamine ning kommunaalteenuste eest tasumine.

Kaasomanikud vastutavad seaduse järgi võrdselt. Endisele omanikule, kes jagab omandit asotsiaalsete elanikega, võib tõesti ainult kaasa tunda.

Kui kaasomandi sisse kuuluval elamispinnal juhtub elanikel kogu raha alkoholi peale kuluma, peab tema veel joodikute elamist doteerima, sest «kaasomand kohustab».

Midagi positiivset on seaduseelnõus siiski ka. Kohalik omavalitsus ootab mõttelise osa erastamise seaduse vastuvõtmist kui lunastust. Siis ei ole tarvis enam kaasomanike kirjadele--ettepanekutele vastamisega lõputult venitada, paluda sekretäril alati vastata «ei ole hetkel kohal» jne.

Tülikad kohtuprotsessid saab seadusandlikust vaakumist välja. Kui kaasomanikud pole hiljem aasta jooksul oma vara reaalosadeks jaganud, võibki «mõttelise erastamise» käivitada.

Usun, et praegused üürnikud haaravad kinni sellestki õlekõrrest, lootuses, et neid kaasomanikena ei saa kunagi tänavale ajada.

Neil on õigus. Nii saabki ju «laiapõhjaline omanikkond»veelgi arvukamaks, nagu paljud erakonnad valimistel loosunglikult teata-- sid.

Turumajandusest on asi aga nii kaugel kui vähegi olla saab.