Maaelust

Maaerakondade poliitikud ja mitmed majandusteadlased on nagu silmaklappidega hobused, kes näevad maaelu arengut kulgemas vaid ühes suunas. Sageli isiklikust kibestumisest tingituna esitavad nad ajakirjanduse vahendusel teese, mille kohaselt pole kaugel aeg, kui elu ja tootmine maal täiesti välja sureb.

Ekspõllumajandusminister Jaan Leetsaar tegi esmaspäevases Postimehes katse analüüsida, mis on Eesti põllumajanduses viimase viie aasta jooksul juhtunud. Oma kirjatükis esitab ta terve veerutäie küsimusi, mis jäävad seal vastuseta. Seega puudub lool igasugune konstruktiivsus, mis on maaelu käsitlevate poliitikute üldine viga -- rääkida palju, kuid tegelikult mitte midagi sellist, mis elu edasi viiks.

Ühest küljest on selliste lugude kirjutamine arusaadav, kuna sellele on olemas sotsiaalne tellimus endiste ja ka paljude praeguste suurmajandite juhtide näol, kes on kaotanud jalgealuse ja heaolu, mille sotsialistlik riik ka tööd tegemata kindlustas.

Teisest küljest on ilmselt tegemist põlvkondadevahelise erinevusega, kus nooremad inimesed suudavad näha ka asjade positiivset külge, vanemad aga ei saa lahti minevikust, kust pärineb Eesti piimajõgede ja pudrumägede illusioon.

Julgen väita, et kuigi Eesti taasiseseisvumisest möödub kõigest viis aastat, ei ole maarahva olukord siiski järjest halvemaks läinud. Ärgem unustagem, et suurel osal maainimestest oli viiskümmend aastat kogu aeg ühtviisi halb. Nüüd on neile antud vähemalt valikuvõimalus.

Poliitikutest ei ole kuigi tark tegu pidevalt kogu maarahva nimel sõna võtta. Tegelik elu uute majade, tasapisi areneva masinapargi ja lõppude lõpuks Kodu-Anttila kaubakastidega postkontorites tõestab, et kõigil ei ole maal kaugeltki kurb elada.