14. august 1996
Jaga lugu:

Avalikkuse rolli riigiettevõtluses tuleb tõsta

9. augusti Äripäevas toob Peeter Raidla lugeja ette Eestis majanduslikult ja poliitiliselt väga olulise teema -- riigi poolt omanikuõiguste teostamise ettevõtluses.

Kõigepealt tuleks selgeks teha, millised otsused on delegeeritud ministrile äriühingu üldkoosoleku õigustes. Nendeks on erinevalt tavalisest nõukogu pädevusest (sedagi juhul, kui põhikiri seda ei piira) ainult nõusoleku andmine tehinguteks, mis väljuvad igapäevase majandustegevuse raamest. Nendeks loetakse äriseadustiku § 317 1. lõike punktides 1--7 toodud tehingud, nagu osaluse omandamine ja lõpetamine teistes äriühingutes, ettevõtte omandamine ja võõrandamine või kinnisasja või registrisse kantud vallasasja võõrandamine jt.

Nende tehingutega on tegelikus majanduselus seni toimunud kõige suuremad riigivara võileivahinna eest ümberkantimised erakätesse ja kuna erinevalt näiteks ministri aktidest ei ole äriühingu nõukogu otsused üldjuhul avalikkusele kättesaadavad dokumendid, siis on need tehingud jäänud enamasti ainult asjaosaliste teada. Ainult suuremate skandaalide puhul on mõned neist avalikkuse ette jõudnud.

Teiseks tahaksin täpsustada mulle omistatud väidet, et nimetatud seadusesäte on väikeseks kõrvaleminekuks majanduselu üldisest juhtimise kontseptsioonist. Tegemist on artikli autori ebatäpsusega, sest juttu oli äriseadustikus toodud äriühingute juhtimisskeemist kõrvalekaldumisest. Ja sellel on oma põhjus.

Nimelt esindab eraisikutele kuuluvas äriühingus nõukogu otseselt osanikke ja aktsionäre ja iga nõukogu vale otsus toob viimastele kaasa vahetuid materiaalseid kaotusi. On selge, et nõukogu tegevus on väga hoolsa omanikepoolse kontrolli all.

Riigi otsustusõigusega äriühingute omanikuks on rahvas, kellel omanikuside äriühinguga on riigieelarve kaudu ehk teisisõnu mingit otsest kaotust valedest otsustest keegi personaalselt ei tunne. Seetõttu pidaski riigikogu vajalikuks tuua oluliste otsuste langetamine välja tavalisest skeemist ja tekitada olukord, kus keegi omaniku esindajana oleks sunnitud mõtlema otsusega kaasnevale vastutusele.

Kolmandaks tahaksin avaldada tõsist imestust Urmas Arumäe konstrueeritud näite ja sellest tuletatud järelduste suhtes. Arumäe käsitleb riigile strateegiliselt tähtsate äriühingute nimekirja kantud äriühingut tavalise väikeettevõttena.

Juba eelpooltoodud nimekirja kandmine iseenesest tähendab, et tegemist on erandjuhtumiga majanduselus. Sellesse nimekirja kandmine tähendab äriühingu kogu majandustegevuse allutamist avalikkuse kontrollile. Seetõttu ei ole midagi imelikku, kui nõusolek strateegilisteks tehinguteks tuleb mitte kitsalt ametnike või nõukogu liikmete ringilt, vaid avalikult valitud võimult -- riigikogult.

Väide, et selline kord muutub takistuseks äriühingu arengul, on eriti absurdne. Nimelt ei teki suurtes äriühingutes vajadus suurendada aktsiakapitali kunagi päevapealt, vaid see on pea alati suhteliselt pika majandusliku arengu lõppresultaat.

Küll aga kumab aktsiakapitali suurendamisest eraaktsionäride kaasatõmbamisega läbi selge riigivara erakätesse kantimise võimalus, eriti kui pidada silmas Arumäe näites toodud riigi otsustusõiguse kaotamist. Mul väga raske uskuda, et aktsiakapitali laiendamiseks ei leita vajadusel eelarvest vahendeid, kui mängus on terve rahva elulised huvid. Selleks on enamasti vajalik ainult poliitiline otsus raha eraldamiseks.

Eraldi tahaksin väidelda Urmas Arumäega teemal, et «ministrisäte» esindab riigiametnike huve. Pigem on asi siiski vastupidi. Nimelt tuleb ministri juurde nõusoleku saamiseks mingiks erakorraliseks tehinguks mitte suvaline riigiametnik, vaid juba ammu väljakujunenud praktika kohaselt äriühingu nõukogu esimees, kes kannab ministrile asjaolud ette.

Kuna nõukogu liikmete määramisel on väga suured õigused just ministril, siis võib arvata, et ta ikkagi usaldab enda määratud inimesi.

Ainult täiendavate põhjenduste vajaduse korral pöördub ta oma alluvate ametnike poole. Nii et tege-likult vähendab see säte ametnike võimu, aga suurendab ministri vastutust ning selle abil kaudselt avalikkuse kontrolli nõukogu tegevuse üle.

Tahaksin rõhutada kahte asjaolu. Täpse korra loomist riigi huvide ja riigivara kaitsel üritatakse viimasel ajal näidata eraettevõtluse ahistamisena ja ametnike võimu suurendamisena. Põhjuseks on enamasti soov püüda suurt kala sogases vees. Tahaks siinkohal ikkagi uskuda, et vaatamata küllalt tugevale survele suudavad poliitikud siinkohal oma rahva ja riigi ees ausaks jääda ja selle suhtumisega kaasa ei lähe!

On vajalik rõhutada ausa ja asjaliku arutelu vajadust avalike huvide määratlemisel ja nende kaitsemehhanismide loomisel. Loodan, et diskussioon jätkub!

Jaga lugu:
Hetkel kuum