Valimismängu hindeks neli pluss

Ka reedel toimunud presidendi valimistel võis Arnold Rüütli juba varakult fuajeest leida. Meri ilmus aga valija-meeste silme alla alles pärast seda, kui oli selgunud, et ta oma troonilt kukkunud ei ole, ning nagu ikka -- viivitusega.

Hilinemine näib olevat president Meri üks iseloomulikumaid omadusi. «Meie Lennartist» võib lugeda: «1992. aasta valimiskampaania lõppüritus «Muusikud muutuste eest» Tallinnas Raekoja platsil. Kõik on kohal, kuid peakangelane puudub. Kontserdi kava on juba läbi. Erkki-Sven Tüür, Ivo Linna ja Alo Mattiisen hakkavad improviseerides lisapalasid esitama. Lennartit pole aga ikka veel!

Pool tundi pärast seda, kui Lennarti kõne oleks Raekoja platsil algama pidanud, helistab Tiit Pruuli talle koju. Lennart võtab toru. Ta on parajasti dushi all ja -- laulab.»

Lennarti laululembelisus meenus ka presidendi valimisi jäädvustama tulnud piltnikele. Arvestades, et kõik teised presidendikandidaadid lubasid end abivalmilt fuajees piirata ja pildistada, ootasid fotograafid seda ka Merilt. Fotole tuli saada Estonia teatri uksest väljuv vastvalitud president. Fotograafid arutlesid, et kui nad ukse ees koos laulma hakkaksid «Meri, mu meri..», küllap tuleks härra Meri dirigeerima.

Meril olid aga teised tegemised. Pärast valijameestele peetud kõnet võttis ta välisminister Siim Kallaselt vastu kollase lillevaniku ning ulatas oma käe surumiseks peaminister Tiit Vähile, kes just oma päevatoimingutega ühele poole oli saanud.

Samal ajal kui presidenti valiti, kohtus Vähi kahe suursaadikuga, ajas pikka ja põhjalikku juttu Igumenija Varvaraga Pühtitsa kloostrist ning tegeles teisipäevase valitsuse istungi materjalide ettevalmistamisega.

«Nii et päev oli väga töine ja mul on hea meel, et ka presidendi valimiste keerukas protseduur on jõudnud lõpule ja Eesti on teinud oma valiku. Ma olen arvamusel, et see valik pole niivõrd isiku valik kuivõrd valik suuna vahel. Eesti jätkab senist poliitikat, ja see on ainuõige tee,» luges peaminister päeva kordaläinuks.

Hommikul valimisstsenaariumi prognoosides oli ta esimese vooru tulemusi õieti ette arvanud. Teise vooru osas arvas Vähi, et 90protsendilise tõenäosusega saab Lennart Meri 51% hääli kätte. Meri sai üheksa häält rohkem. «Ma ütleks, et pärast sellist võistlust võitjad on võitjad ja kaotajad võivad võita järgmine kord,» ütles Vähi Estonia teatri uksest väljudes.

Mõni minut pärast Vähit lahkus vaikselt ka Arnold Rüütel, kes harjumuse kohaselt oli hommikul juba varakult ärganud. «Ei, abikaasa kohvi voodisse ei toonud, tema minu eest niiväga ei hoolitse,» muheles Rüütel. Päev läbi tema ümber tiirelnud ajakirjanike parvest polnud jälgegi ning Rüütel tõttas perekonna keskele.

Presidendiks kandideeris Rüütel sooviga tasakaalustada ühiskonna arengut. Talle teeb muret sündivuse katastroofiline vähenemine Eestis, mille tagajärjed end järgmise sajandi lõpuni võivad tunda anda. Tema meelest tuleks midagi ette võtta väljaspool Tallinnat elavate inimeste elujärje parandamiseks ja kui tema oponendid peavad neid soove primitiivseks sotsialismiks, siis lähevad nad Rüütli meelest ikka liiale.

Enn Tõugu ei osalenudki valimistel niivõrd presidendi kandidaadi kui vaatlejana, aga loomulikult tundis ta end meelitatuna, et tema kandidatuur üles seati. «Ma olen optimist, usun et Eestil läheb hästi ja Eesti saab uue presidendi,» oli Tõugu vastus küsimusele, millisena hindate oma shansse. Tema soovis, et Eesti president oleks ratsionaalne ja austaks lääneliku diplomaatia traditsioone, sest Eesti on liiga väike riik, et tuua diplomaatiasse liigset originaalsusi.

«Mina olen võimeline asju analüüsima, kasutaksin võtmesõna süsteemanalüüs, ma olen erialalt küberneetik, teadlane. Ma näen asjade seost hästi, niipea kui informatsiooni on. Aga ma arvan, et presidendil peaks ikkagi informatsiooni olema. Küsimus on ainult selles, et tuleb targasti mõelda,» tutvustas end paljudele tundmatu presidendikandidaat.

Valijamees Tõnis Sakarias Tabivere vallast tunnistas, et nägi ja kuulis Tõugut esimest korda presidendivalimiste eelõhtul toimunud teledebatis.

Tõugu ise tunneb Eesti poliitikat üsna hästi ja mängib mõtetes sageli kaasa. Rootsis töötades tulevad Eesti sündmused talle Interneti vahendusel kätte nii töö juurde kui koju. Rootsi poliitikutest meeldib Tõugule Carl Bildt, kelle nõrkuseks peab ta vaid äärmist enesekindlust ja kärsitust.

«Mina kuulan inimesi paremini ära,» kõrvutab Tõugu end Bildtiga, «aga ma ei ole selline moderaatide platvormi pooldaja, et ma saaks olla selles parteis.»

Ka Eestis oli presidendi valimistel tema trumbiks parteiline sõltumatus.

Tõugule vastupidiselt oli väga tugevaks parteiliseks natuuriks keskerakonna üles seatud Siiri Oviir.

Pärast valimisi, kus ta esimeses voorus sai vaid 25 häält, tunnistas Oviir: «Ma oleksin silmakirjalik, kui ütleksin, et olen valimistulemusega rahul.» Hommikul kaheksa paiku ärgates, mil Oviir üllatudes leidis eest kaetud laua Olümpiast toodud mustasõstratordiga, oli ta uskunud, et omab suuremat toetajaskonda.

Aga kuigi Oviirist ei saanud Eesti Thatcherit, sai ta kogemuse võrra rikkamaks. «Ma juba olen õppinud naeratama,» teatas ta valimiste eel. Tulemusi prognoosides Oviiri sära pisut haihtus: «Eesti ühiskond on ju patriarhaalne.» Oviir arvas keskpäeval, et teise vooru pääsevad Kelam ja Meri.

«Ma juhiksin teise vooru praeguse presidendi ja temale ideoloogiliselt kõige lähedasema inimese, kui see minu teha oleks,» rääkis Tunne Kelam enne valimisprotseduuri algust.

Hommikul ärgates oli Kelami esimeseks mõtteks, milline on ilm, kas on soe või külm. Ta käis väljas mere ääres, koos koeraga ja hellitas üsna suuri lootusi.

Ta oli juba lubanud, et kui valimistulemus on tema jaoks edukas, läheb laupäeval Iisakusse Eesti kultuurialasele konverentsile, kuhu pidid tulema esindajad kõigist maakondadest. See pidi olema Kelami esimene samm selles suunas, et lisaks välissuhtlemisele asetab president rõhu ka riigi siseelule.

Kuigi on kultuurilembene, ei olnud Kelam enne valimiskarusselli algust nõus asuma kirjaniku rolli, kelle sulest valmib presidendi valimiste stsenaarium: «Siin on kollektiivne kirjutamine, soolomängijaid ei ole.»

Kelam arvas, et ta ei ole kirjaniku või filmistsenaristi soonega inimene, küll aga tahab ta huviga vaadelda küpsemisprotsessi, kas murrang Eesti riigis toimub täna, mõne kuu või aasta jooksul.

Ta oli pisut rahutu, kuna leidis, et otsustama tulnud inimesi ei ole piisavalt ette valmistatud. «Asi on liiga toores ja ei saa ju nõuda võimatut,» mõtiskles Kelam.

Sel hetkel oleks ta tahtnud olla kirjanik, kes kontakteerub võimalikult paljude valijameestega, saamaks teada, kuidas nende seisukohad viimase nädala, kasvõi päeva jooksul on muutunud. Kelam ise tunnetas, et kolmandik valijameestest tugevasti kõhkleb. «Ma teeksin kakskümmend intervjuud ja selle põhjal teeks oma esimese järelduse, see oleks kindlasti ka materjal mingi romaani jaoks,» elas Kelam rolli sisse.

Sauga valla esindaja Mihkel Järve kinnitas, et nii tema kui vallarahvas olid algusest peale kindlad, kelle poolt hääletada ning uute kandidaatide ülesseadmine otsust ei mõjutanud. «Nad tulid nii üleöö, nende tulevikku ega minevikku praktiliselt ei tea,» rääkis Järve.

Juba esimesest päevast peale teadis oma valikut ka Sõmerpalu valla esindaja Arved Jauk. Tema arvates on presidendi puhul kõige tähtsam ausus, keelte- ja suhtlemisoskus. Kui kõigil kandidaatidel on need omadused olemas, sobiksid nad kõik presidendiks, aga paraku sai valida ainult ühe.

Oma kindlat valikut teadis algusest peale ka Tõnis Sakarias Tabivere vallast: «Need teledebatid jäid hiljapeale ja muljet ei avaldanud. Enn Tõugu võib ju olla väga hea poliitik, aga ma ei tea temast midagi.»

Tõugu ülesseadmine oli riigikogu koonderakonna liikme Peeter Lorentsi mõte. «Idee oli filosoofilisema algpõhjaga, hajutamaks müüti, et meil on Eesti Vabariigi peale ainult üks või ülimalt kaks väärilist inimest, kellest võiks saada Eesti riigipea,» selgitas Lorents.

Müüdi purustamist peab Lorents vääriliseks tulemuseks, mistõttu ei pea paljuks hinnata poliitilist mängu võimaldanud presidendi valimisi hindega neli pluss.

Mäng oli piisavalt pikk ja parajalt põnev. Reede hommikul enne valimiste algust küsitletud ärimehed uskusid päris üksmeelselt, et teises voorus saab president valitud ja presidendiks saab Lennart Meri. Õliliidu tegevdirektor Mart Kutsar pidas tantsu liiga pikale veninuks. Ent nagu Lennartile omane, viivitas ta ka presidendiks taassaamisega.