Konveiermeetodi aeg on möödas

Päris niimoodi öelda ei saa. Selle aastaga lõpeb üks etapp -- kui ettevõtteid tuli müüki suhteliselt palju ning paketikaupa. Väikesed ettevõtted on nüüdseks müüdud ning edaspidi tulevad müüki peamiselt suured ettevõtted.

Aktsiate avaliku müügi projekti alustati kaks aastat tagasi Riho Rasmanni juhtimisel. Rasmanni võib pidada selle ala pioneeriks, kes kujundas inimeste suhtumist ning projekti kui sellise.

Esimene ettevõte, mille aktsiad avalikku müüki tulid, oli Tallinna kaubamaja. Ostutaotluste esitamine kaubamaja aktsiatele algas 21. novembril 1994. Suurema hoo sai ettevõtete müük sisse eelmisel sügisel, mil müügivoorud hakkasid toimuma kahe-kolmekuuliste intervallidega. Igas müüki tulnud paketis oli neli kuni viis ettevõtet.

Siiani on EEA aktsiate avaliku müügi teel müünud 31 ettevõtet. Avaliku müügi käigus on turult kõrvaldatud 1,15 miljardit erastamisväärtpaberit.

Eesti väärtpaberituru kapitaliseeritusest moodustavad neljandiku avaliku müügi teel müüdud ettevõtete aktsiad. 26. septembri seisuga oli aktsiate avaliku müügi teel müüdud ettevõtete aktsiakapitali turuväärtus kokku 1,2 miljardit krooni.

Põhimõtteliselt on see nii olnud.

1995. aasta jaanuaris oli üks õnnetu voor, kus müügile tulid Tallinna ja Tartu külmhoonete aktsiad, see oli tegelikult läbikukkumine. Isegi ajakirjandus ei kajastanud seda. Siis saigi selgeks, et selliseid erastamisvoore ei ole mõtet korraldada.

Edaspidi on mindud seda teed, et igasse paketti pandi üks tuntum ettevõte, mille tuules tuleksid järele ka teised. Kui inimene läheb talle atraktiivse ettevõtte pärast panka aktsiate ostutaotlust esitama, siis tahes-tahtmata uurib ta ka teisi müügis olevaid ettevõtteid.

Raske küsimus. Kuidas seda mõõta? Võrdluseks tuleks erastamisvoor korraldada koos tuntud ettevõttega ja ilma selle ettevõtteta. Sellist võimalust meil kahjuks pole. Pressi ja avalikkuse huvi järgi peaks valitud taktika olema end õigustanud.

Võib ju väita, et kui ühte suuremat ettevõtet poleks erastamisvoorus olnud, oleks tehtud rohkem pakkumusi teistele ettevõtetele. Teisest küljest võib olla, et ilma selle ettevõtteta ei oleks erastamisvooru vastu üldse huvi tuntud.

Minu seisukoht on küll selline, et kahte suurt ja tuntud ettevõtet ei ole mõtet ühte vooru panna. Siis kuumeneks olukord üle.

Oktoobris tahaks välja kuulutada järjekordse erastamisvooru, müüki tulevad RASi Emex ja RASi Liviko aktsiad. Novembris toimuks märkimisperiood ja aasta lõpuks peaks tulemused teada olema.

Selle vooruga saab aktsiate avaliku müügi projekti üks etapp läbi, mis ei tähenda, et ettevõtteid enam müüki ei tule. Ees ootavad läbirääkimised, täiendavad poliitilised otsused ja kokkulepped küsimustes, milliseid ettevõtteid ja kuidas müüa. Kõige viimasena peaksid turule tulema infrastruktuuriettevõtted.

Kõige kiiremini peaks viimastest kõigi eelduste kohaselt müüki tulema RE Eesti Telekom. Kava kohaselt säilitatakse ettevõttes sama struktuur nagu praegu, st et eksisteerib Eesti Telekom, millel on osalus ASis Eesti Telefon, ASis Eesti Mobiiltelefon ja kus iganes. Eesti Telekomist saaks aktsiaselts, mille aktsiad tuleksid avalikku müüki. EEA poolest võiks see toimuda juba 1997. aastal.

Suurematest ettevõtetest oleks reaalselt müüdav riigi osalus ASis Kreenholmi Valdus, ASis Eesti Gaas, ASis Eesti Tubakas ja ASis Tarmeko. Nendel kõikidel on oma aktsiate müüki takistavad probleemid.

Eesti Gaasi puhul käivad aktsiate eelisostuõigust omavate aktsionäridega läbirääkimised, mis pole aga märkimisväärseid tulemusi andnud. Pooled on küll põhimõtteliselt nõus, et mingi osa aktsiatest tuleb avalikku müüki, ülejäänud aktsiate saatust pole suudetud aga otsustada. Kuna kokkulepet pole, ei ole pooled nõus viseerima ka lepingu aktsiate avalikku müüki puudutavat osa.

Tuumikinvestor on tootmise Eestist välja viinud ja on olnud kuulda nende kavast Eesti Tubakas kui selline likvideerida ja säilitada ainult kaubamärgiõigus ja turustamislepingud. Põhimõtteliselt tähendaks see riigi kõrvalejätmist. Praegu konkreetseid lepinguid vormistatud ei ole ja läbirääkimised seisavad alles ees.

Erastamisagentuur on äraootaval seisukohal. Ootame ära, mis Eesti Tubakast üldse saab, alles siis saab otsustada ettevõtte müümise meetodi üle. Oleme seisukohal ning on olemas ka vastavad kokkulepped, et isegi juhul, kui Eesti Tubakas on ainult kaubandusettevõte, on ta väga hea ettevõte ja tema aktsiaid võiks avalikul müügil müüki panna.

Olin nende ettevõtete erastamiskavade väljatöötamise komisjoni esimees. EEA-l on oma seisukoht, mille kohaselt mingi osa aktsiatest läheb avalikku müüki. Eesti Energia ja Eesti Põlevkivi peavad kindlasti olema avalikud ettevõtted.

Kui näiteks Rakvere metsakombinaat ja Tamsalu EPT on avalikud ettevõtted ning Eesti Energia ja Eesti Põlevkivi ei ole, oleks midagi loogikaga korrast ära.

Mingit konkreetset otsust Eesti Energia ja Eesti Põlevkivi kohta ei ole veel tehtud, aga keegi pole ka vaidlustanud nende ettevõtete aktsiate avaliku müügi vajadust. Enne 1998. aastat ei juhtu avaliku müügi seisukohalt kindlasti midagi.

On seisukoht, et nende ettevõtete aktsiate müük võiks toimuda kombineeritult, kus EVPde kõrval saaks kasutada ka raha. Eesti elanikele jääks võimalus osta aktsiaid EVPde eest, suurematel, sealhulgas välisinvestoritel, oleks võimalus maksta rahas. Mingeid sellekohaseid ametlikke otsuseid pole veel langetatud.

Kuna Eesti kapitalist jääb suurte infrastruktuuriettevõtete erastamisel väheks, on mõte nende aktsiaid ka lääne börsidel levitada. Teine võimalus oleks meelitada välisinvestorid siia läbi Tallinna börsi, mis oleks Eestile kindlasti kasulikum.

Ka ettevõtete raha eest müümisel jõuab see raha otsaga Hüvitusfondi, kes emiteerib selle katteks võlakirju. Riigil pole mõtet EVP kurssi tõsta, aga see juhtuks paratamatult, kui 1998. või 1999. aastal saavad kõik infrastruktuuriettevõtted erastamiskõlbulikuks ja pannakse EVPde eest müüki. See tähendaks, et ühe aktsia eest makstakse vähem EVPsid, mis omakorda tekitab EVPde ülejäägi. Riigil oleks mõistlik hoida sama kurssi ning EVPd stabiilselt turult ära korjata.