Venemaal valitseb vastuoluline turumajandus
Venemaa majanduslangus on järsem kui Ameerika suure depressiooni päevil -- 1996. a lõpus moodustas kogutoodang vaid poole 1989. a tasemest.
22% venelastest ehk 32 miljonit inimest elab allpool ametlikku vaesusepiiri, milleks on 394 000 rubla ehk 70 dollarit kuus. Teine äärmus on 1995. a erastamistehingutes jõukaks saanud uusrikkad ning eelkõige seitsme juhtiva ärimehe grupp, kes ühe liikme sõnul kontrollib poolt kogu riigi majandusest.
Venemaal on peaaegu võimatu ajada ausat äri, kirjutab Economist. Illegaalsel teel teenitud tulu investeeritakse legaalsesse ärisse, siseministeeriumi andmeil on kriminaalsete grupeeringute kontrolli all 40 000 ettevõtet ja ligi 500 panka. Neli viiendikku ettevõtetest maksab 10--20% kasumist katuse pakkujatele.
Kõigest hoolimata on Venemaal tegemist turumajandusega. Üleminekuprotsessi olulisim võit on alanenud inflatsioon. 1992. a 2505protsendilise inflatsiooni asemel mõõdeti tänavu aprillis aastainflatsiooniks 15%.
Alates 1991. a on erakätesse läinud üle 120 000 ettevõtte. Kuna aga neli viiendikku ettevõtetest on erastatud oma töötajatele, on ümberstruktureerimine viibinud. Vaid neljandikus erastatud ettevõtetest on tehtud ümberkorraldused, mis on märgatavalt parandanud firma müügi- ja toodangunäitajaid.
Vene majanduse üks suurimaid probleeme on kasvu puudumine. Tänavuseks ennustab maailmapank null-kasvu, mis oleks mulluse 6% languse kõrval siiski samm edasi.
Riigis on vähe investeeringuid. Kasulikum on investeerida riigikassa obligatsioonidesse ehk GKOdesse, mille tulusus oli veel mullu 350%. Praeguseks on see langenud 30-le, tööstusinvesteeringute tasuvus on aga umbes 10--15%.
Raha voolab välismaale. Alates 1992. a. on riigist varju viidud ligi 65 miljardit dollarit. Venelaste lemmikpaigad on Bahama ja Kaimanisaared, Liechtenstein, Luksemburg ning eriti Küpros, kus mullu registreeriti ligi 16 000 vene ettevõtet.
Firmade lahkumine ning otseste välisinvesteeringute väike hulk on osaliselt seletatav maksudega, mis üldlevinud arvamuse kohaselt ajaksid pankrotti ükskõik millise ettevõtte.
Maksukoorem pole kõrge -- 1994 moodustas see 31,2% SKTst, mis on palju vähem kui Kesk- ja Lääne-Euroopas. Samas langeb suur osa sellest ettevõtetele, sest neilt on makse kergem kätte saada. Koodeks koosneb enam kui 1000 sageli vastuolulisest normatiivaktist.
Sellest hoolimata on Venemaa turul mitmeid välisüritajaid: Pepsi, Bacardi, Milky Way, McDonald's, Polaroid. Peaaegu kõik müüvad aga tarbekaupu, eelkõige alkoholi, maiustusi ja elektroonikat, vähesed on Venemaale tootmise rajanud.
General Motors ja IBM on seda teinud, kuid IMB leidis peagi, et maksude tõttu pole võimalik konkureerida isegi omaenese edasimüüjatega, kes saavad imporditud arvuteid müüa odavamalt.
Samas täheldab Economist Venemaa majanduses positiivseid nihkeid: kus saab maksuamet hea juhi, kus tõhustatakse võitlust korruptsiooniga, vallandatakse kindraleid, katkestatakse sidemed valitsusametnike ja teatud pangandusringkondade vahel. Tõendeid on vene kapitali kodumaale naasmise kohta ning soovist luua soliidseid rahvusvahelisi firmasid.
Kõige positiivsem enne on aga majandusreforme toetavate Anatoli T?ubaisi, Boriss Nemtsovi ja Boriss Jeltsini enese esiletõus ning Venemaa kiire areng prominentseks poliitiliseks jõuks. © THE ECONOMIST NEWSPAPER LTD, LONDON 1997