Kas Eesti idapoliitika on üle tähtsustatud?

Pigem on asi vastupidine. Me ei tegele idaga (pean ida all silmas laiemat kui ainult Venemaa) nii intensiivselt, kui ma õigeks pean. Saan seda otsustada kasvõi selle järgi, kuipalju me tunneme idapoolset trükist -- perioodika, raamat jm.

Avatud ühiskonnas me peame oma poliitikat arendama kõikjale. Selles mõttes on õige öelda, et idapoliitikat on riskantne eristada, aga idaga tegelemist näeksin mina küll tunduvalt aktiivsemana. Kui me seda ei tee, ei ole meil ka selget ettekujutust, mismoodi muutub Venemaa ja seal elavad rahvad. Kui me seda ei tunne, on meil väga raske ka planeerida oma poliitilist ja rahvuslikku tulevikku, meie asendit Euroopa organisatsioonides. Venemaa ajab aktiivset välispoliitikat ja meie endi huvides on aktiivne idapoliitika. On ikkagi ebanormaalne, kui kaubavahetus on häiritud ja topelttollide küsimus näitab, et ta on häiritud.

Ma ei mõtle aktiivse idapoliitika all seda, et unustame mineviku ja katsume elada, nagu elati Nõukogude Liidus. Eesti peab lähtuma idasuunal oma iseseisvuse kestvusest ja garanteerima seda niipalju kui vähegi võimalik. Küsimuses on pikaajaline ettevõtmiste ahel, mis peab garanteerima selle, et suhted toimiksid.

Suhted peaksid olema süstemaatilised.

Mina isiklikult olen küll arvamusel, et ta on mõnes mõttes isegi alatähtsustatud.

Et me geograafiliselt asume ikkagi suurte naabrite kõrval, siis äriringkondades on täna päris selge, et ainuüksi Eesti turu pärast Eestisse keegi midagi tootma ei tule.

Kõige avaramad turud on ikkagi ida pool.

See ei tähenda sõltuvust Venemaast, idaturg ei tähenda kaugeltki ainult Venemaad, kuigi Venemaa on sellest väga suur osa.

Mis suursaadiku ütlemisse puutub, siis -- niipalju, kui mina olen Moskvas käinud ja saatkonnas kuulnud ka tema n-ö otseesinemist -- ega mina isiklikult ka aru ei saa, kuidas selline suursaadik saab Eestit esindada. Minu arvates peab suursaadik riiki, kus ta asub, kui mitte päris armastama, siis vähemalt selle rahvast austama.

Ma olen veendunud, et läbimurdeks suhetes Venemaaga sellist ühtset imeabinõu ei ole. Seda saab ikkagi parandada või läbi murda ainult väga lai suhtlemine nii äriringkondade kui diplomaatide kui poliitikute tasemel.

Ma ei usu, et siin selliseid üksikuid abinõusid on.

Seda on idapoolses suhtlemises ka selgelt näha, et ida pool seda n-ö õiget informatsiooni on ikka suhteliselt vähe.