Eesti Panga nõukogu jäägu sõltumatuks

Vähemalt üks institutsioon, mis on siiani päevapoliitikast kõrgemal seisnud, on Eesti Pank.

Ent nüüd on uue Eesti Panga nõukogu esimehe valimisega seoses tekkinud ihalus ka see koht poliitikaga täita. Vähemalt senisest suuremal määral. Teistmoodi ei saa tõlgendada kavatsusi jagada Eesti Panga nõukogu liikmete kohad suuremate erakondade vahel. Kui selline kahetsusväärne idee teostub, kandub poliitiline võitlus Toompealt alla ja Estonia puiestee muutub samuti võitlusväljaks.

Ettepanekute kohaselt jagataks Eesti Panga nõukogu liikmete kohad Koonderakonna, Maarahva ühenduse ja opositsiooni vahel. Kas see oleks nagu vihje suunas, et nimetatud erakonnad eksisteerivad igavesti? Sest kui midagi on juba seadusesse kirjutatud (või ka kirjutamata seaduseks saanud), siis peab ju nii olema. Teisest küljest annab Eesti Panga nõukogu liikmemandaat võimaluse erakonna päevapoliitikat paremini ajada, nii et see erakond jääks endiselt mõjukaks.

Mõnevõrra ebaselgeks jääb opositsiooni sissekirjutamine Eesti Panga nõukokku. Kas sellega nenditakse ka opositsiooni igavikulisust, et opositsioon jääb alati Eesti poliitilise maastiku mõjukaks komponendiks? Niiviisi süvendaks ja seadustaks Eesti Panga nõukogu koosseis poliitilist polaarsust, koalitsiooni ja opositsiooni vastasseisu.

Nagu näha, kerkivad küsimused, millele saab vastata küll praeguses poliitilises kontekstis, kuid millele on raske, võib-olla isegi võimatu, vastata tulevikus. Parem oleks, kui Eesti Panga nõukogu ei peaks üldse tegelema poliitilise koalitsiooni ja opositsiooni probleemidega. Et keskpanga nõukogu liikmete mõtted oleksid vabad päevapoliitikast ja täidetud hoopiski monetaarpoliitikaga. Viimane on Eesti jaoks kindlasti pikemaajalise tähtsusega.

Minu arvamus, et Eesti Pank ei tohiks muutuda rohkem poliitiliseks kui praegu, ei põhine millelgi enamal kui Eesti Panga senisel edukal tegevusel. Krooni kurss on püsinud juba viis ja pool aastat ja veab kindlasti välja ühtse euroraha kehtestamiseni. Euro kehtestamine peaks esialgsete kavade järgi leidma aset juba 1999. aastal, aga väga kindel see ka pole.

Euroraha tulekul fikseeritaks Eesti krooni kurss euro suhtes ja mingeid muutusi valuutakomitee printsiibis ei toimuks. Ühe keskpanga peaülesanne ongi rahvusvaluuta stabiilsuse säilitamine.

Eesti Pank on olnud edukas ka pangapoliitikas. Keskpank on küllaltki hästi dirigeerinud kommertspankade liitumisi-ühinemisi, tänu millele õnnestus Eestil vältida Läti ning Leedu tüüpi pangakriise 1994.--1995. aastal. Need olid pangakriisid, kus inimesed jäid massiliselt oma rahast ilma. Niisugune negatiivne kogemus Eestil õnneks puudub.

Et Eesti Panga otsused on lõppkokkuvõttes õigeks osutunud, neid näiteid on teisigi.

Kahtlemata soodustab õigete rahapoliitiliste otsuste tegemist päevapoliitiliste tõmbetuulte puudumine. Visioonid tulevikku peavad olema pikemad kui valimistest valimisteni.

Pole võimalik öelda, kas erakondade vahel jagatud Eesti Panga nõukogu põhimõte toimiks paremini kui apoliitiline nõukogu. See-eest on teada, et mitte kõik erakonnad ei usalda Eesti Panka ega jaga senise rahapoliitika õigsuse veendumust.

Millegipärast ütleb sisetunne, et ei tasu nii olulise asjaga kui Eesti rahapoliitika eksperimenteerida. Eestil tervikuna on sellest rohkem kaotada kui võita.