Sotsiaalturust majandusteoreetiliselt

Turumajanduses, kõige efektiivsemas majanduses, saab osta ainult turumehhanismi abil, kusjuures selle mehhanismi kogu maagia peitub konkurentsis.

Kui turul on tasemel ka võistlusvõimeline sotsiaalhüvede nõudlus, siis on seal ka nendele vastav pakkumine, seega kindel turu segment, ja siis on mõttekas rääkida sellest segmendist kui sotsiaalturust, kasutades samasugust sõnamoodustust nagu lilleturg, aktsiaturg jne.

Sotsiaalturul müüakse nii individuaalseid kui ka avalikke sotsiaalhüvesid, nagu haridust, tervist, pensione jne. Nende hüvedega varustamise tase peab olema õigetes proportsioonides.

Häda on aga selles, et üldiselt sotsiaalturul võistlusvõimeline nõudlus ei ole turuagentide müoopilisuse tõttu sellisel tasemel, nagu oleks ühiskondlikult õige.

Näiteks selle asemel, et tasulist ja vajalikku hambaravi kasutada, mõni inimene hoopis kulutab oma raha Pariisi sõiduks ja veelgi vähem on ta nõus oma raha eest palkama mõnda noorhärrat piiride kaitsmiseks jne. Selline asjade seis ei ole ühiskonnale vastuvõetav ja sellepärast riik peab üldiselt võtma sotsiaalturu funktsioonid põhiliselt enda korraldada ja ta teeb seda mitteturu-institutsioonide ehk avaliku sektori abil. Raha saadakse selleks maksudest.

Meie mõned poliitikud tavatsevad juba mitu aastat heietada sotsiaalsest turumajandusest. Allakirjutanu ei ole siiani ühestki majandusleksikonist selle märksõna seletust leidnud. Järelikult, 1) see on suurepärane termin poliitilisteks aruteludeks, sama hea, nagu näiteks ülekuumenemine või majanduse ?okiteraapia, sest kunagi keegi ei tea, millest õieti jutt käib; ja 2) termin ei oma mitte mingit majandusteaduslikku mõtet ja majandusteaduslikus arutelus ei tohi seda kasutada. Kui oleks olemas sotsiaalne turumajandus, siis oleks seal järelikult ka turg sotsiaalne, seega nonsenss.