Edule keeratakse selg

Lähenevad valimised on muutnud aktiivseks valitsuserakonnad, kes on alustanud ettevalmistusi, et kehtestada järgmise aasta alguses Eestis sisseveotollid.

Protektsionistlikku majanduspoliitikat toetavad maaerakonnad ei ole suutnud toimetust veenda tollide kasulikkuses. Tollide kehtestamise plussid ei kaalu üles sellega kaasnevaid miinuseid.

Nii antakse küll konkurentsieelis Eesti põllumajandustootjale, sest tollid tõstavad importtoiduainete hinda, kuid kannatajateks osutuvad ülejäänud tarbijad, kes peavad hinnatõusu kinni maksma. Toidukaupade hinna tõusuga võib kaasneda inflatsioonitempo kiirenemine, mis omakorda kergitab teiste kaubagruppide hinnataset.

Siseturu kaitse ja põllumajanduse doteerimine tähendaks praegu maal valitsevate probleemide lahendamise edasilükkamist. Eesti häda ei ole importtoodangu üleküllus vaid liha- ja piimakombinaatide monopoolne seisund, mis võimaldab kehtestada madalad kokkuostuhinnad. Tänu ületootmisele põllumajanduses puudub töötlejatel oht, et toorainega varustamine võib lõppeda. Tegemist on nõukogude aja pärandiga, kui meie põllumajanduses toodeti viis korda rohkem, kui suutsime ise tarbida.

Muidugi ei saa väita, et tollidega kaasnevad ainult negatiivsed momendid. Plussiks on see, et väheneb import, mis parandab Eesti kaubandusbilanssi, väheneb surve krooni devalveerimisele.

Tollide kehtestamine ehk ebaefektiivse tootmise soodustamine pidurdab maapiirkondades tööpuuduse kasvu, sest põllumajanduse osa sisemajanduse kogutoodangust suureneb või vähemalt ei vähene enam. Rahandusministeeriumi andmetel on põllumajanduse osa 4,4%.

Kuigi põllumajanduse osakaalu vähenemine on maapiirkondades väga valus probleem, on tegemist normaalse majanduse ümberkujunemisprotsessiga. Liberaalne majanduspoliitika tähendab seda, et normaalsed turusuhted jõuavad ka põllumajanduse ja toiduainetööstuse sektorisse. Mida protektsionistlikum on meie majanduspoliitika, seda vaevalisem see protsess on.

Hea näide on Euroopa Liit, kus nähakse tõsist vaeva kuluka põllumajanduspoliitika reformimisega. Liidu eelarvest ligi pool läheb põllumajandusele ehk sektorisse, mis annab tööd vaid 5 protsendile sealsest elanikkonnast. Euroopas mõistetakse, et selline olukord ei saa kaua kesta, kuid reform läheb vaevaliselt.

Sisseveotollide kehtestamise üks põhiargument on seesama Euroopa Liit: et Eesti ei saa muidu liikmeks, kui meil pole kolmandate riikide suhtes tolle. Siin on aga kompromiss olemas. Kui meid tõesti Euroopa Liitu muidu ei võeta, siis võtame tollide jaoks vajalikud seadused vastu pärast seda, kui Eesti liitumine on sajaprotsendiliselt otsustatud -- kui rahvahääletus on toimunud.

Tollid aga kehtestame Euroopa Liitu astumisega paralleelselt või siis aasta varem. See tähendab, et kui liitumist soovitakse kasutada toetava argumendina, siis saab seda teha kõige varem alles viie-kuue aasta pärast.

Arvestades, et Euroopa Liit asub praegu ise oma põllumajanduspoliitikat lammutama, ei ole Eestil kuigi mõttekas asuda sama poliitika alusmüüri ehitama.

Kiirustamise vastu räägib seegi, et tolliamet ei suuda kogu mehhanismi nii ruttu rakendada. Seda on valitsuse istungil tunnistanud rahandusministeerium, kelle haldusesse tolliamet kuulub.

Eesti majanduspoliitikas ei saa teha üleöö kannapööret ainult põhjusel, et kevadel tulevad valimised ning kolm ja pool aastat võimul olnud Koonderakonna ja Maarahva ühenduse eelmiste valimiste eel antud lubadused on jäänud täitmata, sest nad pole suutnud oma ideedele piisavalt laia toetajaskonda leida.