Eesti eksport oma igiliikurit otsimas

Toote teevad tarbija silmis hinnaliseks esmalt kaubamärk, selle puudumise või vähetuntuse korral -- valmistajamaa. Kummikutest ja rehvidest alustanud Nokia on maailmanimi, kuid usaldada saab teisigi made in Finland jalatseid, sest need on vastupidavad.

Eesti pole suutnud oma kaubamärkidega maailmas läbi lüüa, samuti ei müü hästi valmistajamaa lipik made in Estonia.

Põhjused on Eesti kui allhanke sooritaja staatuses ja ettevõtjate väheses huvis tootearenduse vastu. Paljud tootjad on killustatud erinevate ettevõtmiste vahel, suutmata kõike korralikult ohjata, ehkki uute mänguasjade leiutamine ja tootmine võiks turvavööde kõrval olla hea laiatarbekaup.

Majandusministeeriumi andmetel oli möödunud aastal omatoodangu osa Eesti ekspordis 52 protsenti.

Ekspordi seisukohalt pole tähtis, kas toodang läheb välja oma nime all või allhanke korras, valmistajamaa diskreetselt kinni kaetud. Ehk arvavad ettevõtjad sedagi, et mõne suurema ja tuntuma nime all on tootel või selle osisel lihtsam kaubaks minna.

Vaevalt et senises praktikas õnnestub päevapealt kannapööret teha, et kõigele siin toodetule uhkelt lipik made in Estonia külge riputada. Kas seda ongi vaja? Mida oskab näiteks eesti tarbija arvata tootest made in Latvia või made in Lithuania? Muu maailma tarbija paigutab Eesti sinnasamasse, kus on Läti, Leedu, Poola.

Kui püüda näha progressi, siis peab Eesti kaupadele tulevikus leevendust pakkuma hoopis lipik: made in EU, mis seostub eeskätt kvaliteediga. Aga see kadalipp, mis tuleb sertifikaadi saamiseks läbi käia, veel pelutab ettevõtjat ning eeldab ka mahukaid investeeringuid.

Tootearengut aitab parandada koostöö tihenemine akadeemilise teaduse ja tootmise vahel, muutes tooted konkurentsivõimelisemaks. Summad, mis läänes lähevad rutiinses korras tootearendusele, on samas suurusjärgus toote turustusele tehtavate kulutustega.

Eestil siiski on, mida enne Euroopa Liitu jõudmist pakkuda. Eesti toiduainetel on kõrge maine, sest neis on vähe säilitusaineid. Seetõttu on näiteks vorstis rohkem liha ja shokolaadis rohkem kakaouba. Ent kvoodid Euroopa Liidu suunas on imeväikesed ja Eesti toiduainetest huvitatud Vene turg on maksejõuetu.

Eestile oma Nokia otsimine võib seisneda katses leiutada igiliikurit, ükskõik kui palju teadlased, leidurid ja ratsionaliseerijad ka pead ei vaevaks. Produktiivsem on tõsta senise toodangu kvaliteet euronõuetele vastavaks ja minna nii maailma vallutama.