Mazheikiai ümber toimuva mõistmiseks

Paljud Leedu liidrid, nende seas ekspresident Algirdas Brazauskas, ekspeaminister Kazimiera Prunskene, Teaduste Akadeemia president Benediktas Juodka jt on avalikus kirjas avaldanud arvamust, et Mazheikiai aktsiate kontrollpaki müümine Williamsile ebanormaalselt madala hinna eest, riigi kätte ainult 18% aktsiate jätmine ning riigile 650 miljoni dollari suuruse garantiikohustuse võtmine kahjustab tõsiselt Leedu mainet ja huve.

Mazheikiai Nafta koosneb töötlemistehasest, mille ümbertöötlemise aastavõimsus on 15 mln tonni toornaftat, torujuhtmefirmast Naftoteksis ja Butinge naftaterminalist, mille läbilaskevõime on 8 mln tonni aastas. Et läbi Butinge on võimalik naftat ja naftasaadusi eksportida ja lähitulevikus ka importida, siis loob see head eeldused teenimiseks ja kompleksi majandamiseks.

Williams International kuulub Petroleum Arguse reitingu järgi USA firmade seas 630. kohale. Williamsi põhitegevuseks on gaasitorustike ehitamine ning tal on naftatöötlemistehased Tennessees ja Alaskal. Seega ei ole ta eriti suur ega tuntud firma. Ajakirja Euroopa Kütuseuudised väitel on Leedu valitsus huvitatud Williamsiga koostööst just seetõttu, et firma ei ole seotud ida naftaoligarhiaga ja lääne õlikontsernidega.

Selline firma saab siis endale 33% Mazheikiu Nafta aktsiatest ja hallata 18% Leedu riigile kuuluvatest aktsiatest, mille hulk võib väidetavalt olla ka 25%, 10% aktsiatest lastakse Vilniuse börsile ja ülejäänu jaguneb Euroopa finantskorporatsiooni, Euroopa arengupanga (EBRD) ja toornafta tarnija vahel, kelleks on arvatavasti kas Vene Lukoil või Jukos.

33% Mazheikiai Nafta aktsiate saamisest huvitatud Lukoili president Vagit Alekperov on põhjendanud Mazheikiaile naftatarnete vähendamist sellega, et Williams saaks Venemaalt Mazheikiaile mineva odava nafta edasimüümise või töötlemise eest kerget tulu, millega Lukoil ei kavatse leppida. Lukoili asepresident Leonid Fedun on jälle väitnud, et kogu küsimus on üksnes nafta hinnas. Kuna Lätis ja Poolas saab nafta eest paremat hinda kui Leedus, siis on selge, miks Leetu on naftatarneid vähendatud. Leedu on otsinud Vene naftale alternatiivi Kasahstanis ja Iraanis, kuid seni tulemusteta.

Vene firmade vahel puudub üksmeel Leedu suhtes. Nii on Jukos, keda huvitab põhiliselt naftatransiit ja Butinge naftaterminal, nõus tegema Williamsiga koostööd ja rahulduks ka 10% Mazheikiai Nafta aktsiatega. Praegu peab Jukos läbirääkimisi, et vedada aastal 2000 Butinge terminali kaudu 2,5 miljonit tonni toornaftat. Teokssaamise korral murraks see Lukoili monopoli regioonis.

Alates oktoobrist seisab tehas aga juba neljandat korda toornafta puuduse tõttu.

Autor: Kaljo Aamer