Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ärimeeste andmisrõõm

Keila SOS Lasteküla sponsorprojekti juhi Ilona Enni kabineti seinal ripub kaks hiigelsuurt t?ekki. Üks neist, 950 000 Norra krooni väärtuses (1,82 mln Eesti krooni), pärineb Norske Bankist. Teine, mille alusel saab lunastada 10 000 Eesti krooni, on saadud Rootsi Handelsbankenist. Lasteküla ülalpidamine maksab keskmiselt 6,5 miljonit krooni aastas.

Ilona Enni väitel on kohalikel ettevõtjatel heategevuse osas arenemisruumi. Kui lääne ettevõtja tuleb Eestisse, uurib ta kõigepealt, millised võiksid olla potentsiaalsed spondeeritavad objektid, sest heategevuses kaasalöömisest sõltub firma maine.

«Eesti ettevõtjad pole heategevuseks veel päriselt valmis,» nendib Põlvamaal asuva Tilsi lastekodu direktor Aare Kallas. «Tavaliselt tehakse sellised asjad ikka Tallinnas või Harjumaal suure meediakära saatel ära.»

Heategevuse ja sponsorluse vahe on mujal maailmas väga selge, kuid Eestis kiputakse seda pahatihti unustama ja esialgu kavandatud hea tahte avaldusest kujuneb ettevõtte reklaamüritus.

Eesti heategevuses kehtib mitme firmajuhi sõnul reegel: mida tõsisem on ettevõtja, seda vähem tahab ta oma annetusele reklaami saada.

Naftaärimees Aadu Luukas oma heategevusest lähemalt rääkida ei soovi. «Olen isiklikult sellega tegelenud ja koos abikaasaga, aga ei taha seda eriti reklaamida,» ütleb ta. Luukas tunnistab, et teadmine, et oled saanud kedagi aidata, annab rahulduse, mida on raske kirjeldada. Samas nendib kütuseärimees, et heategevus pole Eestis veel väga populaarne, sest praegune majanduslik olukord seda ei soosi.

Rakvere Lihakombinaat lõpetas koos tütarettevõtetega eelmise aasta kopsaka kahjumiga, kuid on sellele vaatamata tänavu abivajajaid toetanud. Rakvere kontserni peadirektor Peeter Maspanov tunnistab, et toetust vajajaid on alati rohkem kui raha. «Ent aeg-ajalt tuleb ka hoolimata nigelast majandusseisust süda kõvaks teha ja hädalistele raha anda,» sõnab Maspanov.

Maspanovi väitel on ühekordsest rahasüstist parem annetada raha mingi süsteemi väljatöötamiseks, millega abivajaja saab ennast hiljem ise aidata. «Oleme seadnud endale ka teatud kriteeriumid, keda aitame, sest praegu on ikka väga palju auke vaja kinni toppida,» lisab Maspanov.

Annetuste kogumine ja sponsorite leidmine oleneb kahtlemata ka oskuslikust veenmistööst ning spondeeritava asutuse mainest. Keila SOS Lasteküla annab silmad ette ka paljudele tavakodudele.

Keila lasteküla sponsorprojekti juht Ilona Enni ütleb, et lastekülal on väga hea maine, kuna laste kasvatamine on andnud seal väga hea tulemuse. Lapsed õpivad koolis üldiselt hästi ja pole riiakad, seda tänu lastekülas rakendatavale peresüsteemile, kus 5--6 last elavad ühes majas koos kasvatajast «emaga».

«See on nagu täiesti tavaline pere, kust isa oleks justkui minema kõndinud,» räägib +Enni. «Palju on räägitud, et meie lapsed elavad paremini kui tavaperedes, aga millega seda mõõta? Enne siia jõudmist on paljud lapsed kohutavaid asju üle elanud.»

Kolmandat aastat on SOS Lasteküla suurannetaja Hansapank, kust lapsed saavad ka tänavu oma jõulukommid. Samas tunnistab Enni, et põhitoetus tuleb lastekülale Skandinaaviast. «Enne jõule pöörduvad küll ka teised firmad meie poole ja küsivad, kas me võime teile ühte või teist teenust osutada,» lisab Enni.

Annetusi teevad lisaks firmajuhtidele teisedki avaliku elu tegelased. SOS Lasteküla ühes kuue lapse majakeses seisab näiteks tuntud raadiodiskori Kirsti Timmeri klaver.

Mitmed talunikud on kutsunud lapsi suveks enda juurde tööle ja suve lõpul tulevad nad tagasi kartulikoti ja kapsapeadega. «Mõtled küll alguses, mis see kott kartuleid siis ära ei ole, aga oi kui suureks abiks on see vahel,» hüüatab üks lasteküla kasvatajatest.

Kuigi firmajuhid võivad annetusi kuni kümnendiku osas firma maksustatavast tulust maha arvata, ei planeeri enamik neist eelarvet koostades sinna heategevuseks mõeldud kulutusi.

«Mingit arvestust ma heategevuse üle ei pea. Mis südamelähedane on, sellega kaasa lähen,» teatab ärimehest riigikogu liige Neinar Seli. Ta on aidanud remontida laste tugikeskust ja toetab Tartu Jaani kiriku kellade soetamist.

Seli hinnangul on heategevus Eestis tõusuteel. «Andmise rõõm on ikka suurem kui saamise rõõm,» väidab ta.

Tilsi lastekodu direktor Aare Kallas ütleb, et on valmis toetuse saamise märgiks kasvõi kullast tahvli mõne firma või ärimehe nimega oma ukse kõrvale üles panema. Ilmselt pole Seli sinna veel jõudnud. «Oleks väga vaja mõne ettevõttega pikaajalist toetuslepingut,» kurdab Kallas. Seni elab lastekodu riigi rahast.