Epoksiidkatted on tööstuses asendamatud

Betoon on poorne, suure kuluvusega, kergesti tolmav ja mustust imav materjal ning ei täida sellisena talle esitatud nõudmisi. Kvaliteetse põranda tagab vastavalt pinna nõudmistele valitud ja õigesti paigaldatud betoonimark, kuid oluline on ka betoonpinna käsitlus. Viimasega võime tunduvalt mõjutada põranda kestvust ja täita mitmeid põrandale esitatud tingimusi.

Igasugune pind eeldab korraliku eeltööd. Betoonpõranda pind tuleb kõigepealt puhastada, karestada ja seejärel küllastada epolakiga. Viimase kihid imenduvad hästi betooni, ning tekib omavahel molekulaarselt tihedalt seotud materjal, st betoon moodustab epoga ühtse terviku.

Epoksiidpõrandakatteid eristatakse vastavalt põrandale esitatud nõudmistele ja koormustele. Viimastest sõltub ka kihi paksus ? mida paksem kiht, seda tugevam ja hinnalisem. Epoksiidvaikude kõrvalharud on elastsed polüuretaanid, kiirkivistuvad akrüülid, antistaatilised massid, dekoratiivpõrandakivid, kemikaale taluvad spetsiaalmassid. Kuigi valik tundub esmapilgul suur, on tehnilisi tingimusi teades küllaltki kerge leida just antud ruumi ja põranda jaoks õige lahendus.

Epoksiidpõrandakatete eelis on nende uuendamise ja parandamise lihtsus ning kiirus. Katte vigastuse puhul on tähtis, et parandamine toimuks kiiresti ning betooni ei imenduks mustust ega liigset vett.

Loomulikult on oluline ka pinna hooldamise mugavus. Põranda puhastamiseks sobivad kõik üldpesuained, kuid nende pH-tase peab olema 7?9. Pinnakatteid võib soovi korral vahatada plastmasspindadele mõeldud vahaga. Materjali valmistajatehased ei pea seda aga vajalikuks.

Epoksiidpõrandakatete kasutamisel tööstuses on võrreldes teiste materjalidega (plaat, PVC) mitu eelist: monoliitsus alusega, paigaldamise kiirus, suurem mehaanilise ja keemilise koormuse taluvus, hilisem põranda parandamise või uuendamise lihtsus, kiirus ja odavus.

Kaasajal on betoonpõrandate valmistamise juures enamlevinud viga betooni ülelihvimine. Nii saavutatakse umbes 0,5?3 mm paksune põletatud tsemendi tumedusega tihe betoonpind. Pinda on tellijal küll ilus vaadata, kuid järgmise töö tegija, plaatija või epomees seisab raske valiku ees, kas riskida antud pinnale materjali paigaldades või eemaldada pinda lihvitud tsemendiliim. Viimane on küllaltki kulukas ettevõtmine.

Analoogne pind on võimalik saavutada ka nn Master Top tüüpi puistematerjalidega. 1?5 mm paksune kiht hõõrutakse värskele betoonile. Selline pind sobib hästi just kuiva ruumi, selle uuendamine aja möödudes on aga problemaatiline.

Epopõrandate puhul ei tohi kasutada ka betooni järelhooldusaineid, sest nii väheneb pinna poorsus, takistades epo imendumist.

Analoogne pind on võimalik saavutada ka nn Master Top tüüpi puistematerjalidega. 1?5 mm paksune kiht hõõrutakse ainult betoonile.

Pinnaimmutusvahendid ehk tolmupidurid on praktikas osutunud üsna ebaefektiivseks. Märgata võib isegi vastupidist mõju, sest pind muutub pärast immutusvahendi kasutamist tolmavaks ning mustust imavaks. Miks? Kuigi pinnaimmutusvahend imendub betooni, ei tekita see spetsiaalset kaitsekihti ning kogu tegevus toimub ikkagi betooni pinnal. Erandkorras võib pinnaimmutusvahendit kasutada ainult väga väikese koormusega ruumides. Väide, et mõni immutusvahend tõstab betooni tugevust kuni 10 korda (betoon B20 muutub betoon B30ks), on pelgalt müügitrikk.

Polüuretaanlakid ja -massid on elastsed, hea kulumis- ning löögikindlusega. Algselt oli polüuretaan mõeldud pehmetele ehk mängivatele pindadele nagu asfalt, puit, spordiväljakute kummikate jne. Tänapäeval paigaldatakse seda ka betoonpindadele, kuid ei soovitata kasutada suure mehaanilise ja keemilise koormusega pindadel, kuna tehniliste näitajate poolest on ta pea kaks korda nõrgem kui epo või akrüül.

Akrüülkatete keemiline ja mehaaniline vastupidavus on hea. Akrüül kivistub väga kiiresti ka madalatel temperatuuridel. Algselt kasutati seda ainet kohtades, kus tuli töö kiiresti valmis saada või kus oli madal temperatuur, näiteks külmkambris. Tänapäeval kasutatakse akrüüli laialdaselt ka tavalistes tingimustes. Kiire kuivamise tõttu ei saavutata nii head naket betooniga kui epo või polüuretaani korral. Nii epo kui ka akrüülvaigu reageerimisel peroksiidiga moodustub vahataoline aine termoplast, mis põranda valmimisel tõuseb pealispinda. Hilisemal põranda uuendamisel on sellist pinda väga raske karestada. Miinus on ka materjali tuleohtlikkus ja paigaldamisel eralduv ülitugev lõhn, mistõttu kasutada tuleb respiraatoreid ning tööpäev ei tohi ületada 4 tundi.

Kuna epo-, akrüül- ja polüuretaanmassid on elektrit isoleerivad, siis teatud pindadel võib probleeme tekitada hea isolatsioon. Põrandal liikumine tekitab paratamatult staatilisi elektrilaenguid, mis ei ole aga lubatud plahvatusohtlikus keskkonnas, elektroonikatööstuses, operatsioonisaalides ja teistes eriruumides. Antistaatiline mass on spetsiaalmaterjal, mis sisaldab elektrit juhtivaid täiteaineid ning kindlustab ruumi pinnakatte maandamise.

Tavalised põrandamassid peavad nõrkadele kemikaalidele ja hapetele vastu lühiajaliselt. Kemikaale taluvad spetsiaalmassid ületavad tavalisi põrandamasse nii keemilise kui ka mehaanilise koormuse taluvuse suhtes mitmekordselt. Kahjuks on nende laiemat levikut pidurdanud liiga kõrge hind. Miinuseks on ka füüsiliselt raske ja aeganõudev paigaldamine.

Dekoratiivpõrandakatete puhul kasutatakse erineva suurusega kivi-, kalju- või liivaterasid (kihi paksus 1?10 mm), mida omavahel seob epoksiidvaik ning mis moodustab tugeva pinna. Materjali kasutatakse peamiselt kohtades, mis eeldavad isikupära ja esinduslikkust. Seepärast on dekoratiivpõrandakatted leidnud enam kasutamist autosalongides, müügi- ja näitusesaalides, aulades, kauplustes ja restoranides. Selle kattematerjali miinus on aga poorsus ja halb puhastatavus.

Kõige levinum sideaine betoonpõrandate pinna töötlemisel on kahekomponendiline epoksiidvaik. Sideaine kõvenemine põhineb vaigu eporühmade vahelisel reaktsioonil, mille tulemusel tekib keemiliselt ja mehaaniliselt eriti vastupidav polümeer. Olenevalt eporühmade arvust, lisanditest ja viskoossusest kasutatakse toodete ? lakkide, värvide, isevalguvate masside ja hõõrdemasside ? valmistamiseks erinevaid epovaike. Hõõrdemassid sobivad eriti hästi suure temperatuurikoormusega ruumidesse, näiteks toiduainetööstusesse, kus põrandaid tuleb puhastada kuuma vee ja auruga. Hõõrdemass on lähedane betoonile, sest suure liivasisalduse tõttu on soojuspaisumine materjalis väike. Epomasse võib valmistada ka mosaiikmustritena, puistates värskesse massi värvilisi PVC-helbeid. Hiljem kõvenenud pind viimistletakse lakiga.

Autor: Raimo Randmäe