Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kulul ja erisoodustusel pole sageli olemas üheselt mõistetavat piiri
Füüsilistele isikutele tehtud erisoodustustelt arvestatud tulumaksu maksjaks on füüsilisest isikust tööandja, residendist juriidiline isik, Eestis püsivat tegevuskohta omav või tööandjana tegutsev mitteresident või Eesti riigi- või kohaliku omavalitsusüksuse asutus.
Oluline on tähele panna, et erisoodustustelt tulumaksu tasumise kohustus võib tekkida ka siis, kui näiteks Soome ettevõtja on palganud Eestisse tööle töötajad, kuid ei ole registreerinud Eestis filiaali või püsivat tegevuskohta.
Kui Soome tööandja annab töötajate käsutusse autod, siis tekib tal kohustus tasuda erisoodustustelt tulu- ja sotsiaalmaksu. Soome tööandjale võib selline täiendav maksukohustus kummaline tunduda, kuna paljudes riikides loetakse erisoodustused töövõtja maksustatava tulu hulka ja need ei suurenda tööandja maksukohustust.
Samuti tekib küsimus sellest, kuidas on võimalik kontrollida sellise maksukohustuse täitmist ja makse sisse nõuda.
Maksu objekt määratletakse eelkõige soodustuste saaja järgi.
Erisoodustuseks loetakse soodustused, mis tehakse töölepingu alusel töötavale töötajale, aga ka juhatuse ja nõukogu liikmetele ning täis- või usaldusühingut esindama volitatud osanikule. Samuti loetakse erisoodustuseks soodustused prokuristile, asutajale kuni juriidilise isiku registrisse kandmiseni, likvideerijale, pankrotihaldurile, audiitorile, revidendile või revisjonikomisjonile ning füüsilisest isikust ettevõtjale, kes müüb tööandjale kaupu või osutab teenuseid pikema aja jooksul kui kuus kuud.
Sellele loetelule lisanduvad veel kõigi eeltoodud isikute abikaasad, vanemad ja lapsed.
Erisoodustuseks on igasugune kaup, teenus, loonus-
tasu või rahaliselt hinnatav soodustus või kingitus, mis antakse ülalmainitud isikutele seoses nende staatusega.
Kui tööandja autode kasutamise probleemistikule on leitud praktilised lahendused, siis on terve rida kulusid, mille käsitlemine erisoodustusena on ebaselge.
Seni ei ole täielikku selgust, missugused tervishoiukulud võib kajastada tööandja kuludena, missugused erisoodustusena.
Nende kulude määratlemisel peaks lähtuma mitmetest õigusaktidest.
Tulumaksuseadus ei anna retsepti, millal on tervishoiukulude puhul tegemist erisoodustusega.
Erisoodustuste maksudeklaratsioonis on fikseeritud, et maksustamisele kuuluvad töötaja tervisekontrolli kulutused, kui selline kohustus ei tulene seadusest. Sotsiaalmaksuseadus on tunduvalt konkreetsem. See seadus sätestab, et sotsiaalmaksuga ei maksustata töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 esimesest lõikest tulenevaid tööandja kulutusi töötaja töötervishoiu ja tööohutuse tagamiseks.
Üheks selliseks kulutuseks on töötajate tervise kontrollimine vastavalt ettevõtte töökeskkonna ohutegurite riskianalüüsile ja muude töötervishoiuteenuste osutamine. Selle aasta 14. juunil töötervishoiu ja tööohutuse seadusesse viidud paranduse järgi on tööandja kohustatud rakendama töötaja tervist kahjustavate füüsikaliste, keemiliste, bioloogiliste, füsioloogiliste ja psühholoogiliste ohutegurite mõju neutraliseerimiseks töö- ja kollektiivlepingutes sätestatud abinõusid.
Kui töö-ja kollektiivlepingus fikseeritud tingimuste järgimise kohustus tuleneb seadusest, siis ei saa seda järelikult käsitleda erisoodustusena.
Kui nimetatud dokumentides on muu hulgas fikseeritud, et töötajaid tuleb vaktsineerida ja võtta kasutusele muud tervisekahjustuse vältimise meetmed, mis otseselt ei ole sätestatud seadusega, siis on alust väita, et nende kohustuste täitmise kulutused ei ole erisoodustused.
Järgmise sammuna pärast maksuobjekti kindlakstegemist tuleb määratleda, milliselt väärtuselt tulumaksu arvutada.
Eri liiki kulude ja väljamaksete puhul lähtutakse erinevatest väärtustest. Kui tööandja tasub kulud töötaja eest või kompenseerib kulud töötajale, siis kuulub maksustamisele tegelikult tasutav summa.
Teatud soodustuste puhul on rahandusminister määranud kindla summa, millelt maksu tasutakse (näiteks on tööandja sõiduatode kasutamisel erisoodustuse hinnaks 500 krooni).
Kui tööandja annab töötajale tasuta üle (või müüb soodushinnaga) kauba või teenuse, mille realiseerimine on tööandja põhitegevus, siis võetakse erisoodustuse hinna aluseks müügihind, millega samasuguseid kaupu või teenuseid müüakse teistele ostjatele.
Kui tööandja annab töötajale tasuta või soodushinnaga üle asja, väärtpaberi või varalise õiguse, siis võetakse erisoodustuse hinna aluseks selle asja, väärtpaberi või varalise õiguse bilansiline väärtus või turuhind sõltuvalt sellest, kumb on kõrgem.
Kuna erisoodustuseks loetakse ka vara või teenuse ostmist töötajalt turuhinnast kõrgema hinnaga, siis sellisel juhul võetakse erisoodustuse hinna aluseks taas turuhind (erisoodustuse hinnaks on siis turuhinna ja ostuhinna erinevus).
Kõige sagedamini võib selline olukord tekkida siis, kui tööandja on töövõtjalt rendile võtnud sõiduauto töövõtjale väga soodsatel tingimustel.
Autor: Kadri Arula