Tänane loometöö on homne ajalugu

Kui muinsuskaitsjad pooldavad ajaloohõnguliste kinnistute ülesehitamisel ranget algupära järgimist, siis arhitektide poolest võiks vana uueks loomisele läheneda ka uuenduslike mõtetega. Kunsti- ja arhitektuuriteadlase Leonhard Lapini(LL) ja kunstiajaloolase Jüri Kuuskemaa(JK) debatist kinnisvaraärimeestest koosneva seltskonna ees teemal ?Uus ja vana Eesti kinnisvaraäris? koorus välja tõsiasi, et suuresti taandub ajaloolise objekti ülesehitamise õnnestumine tegija maitsetunnetusele. Debati korraldas Eesti Kinnisvarafirmade Liit, et elavdada oma liikmesfirmadele uute tunnistuste kätteandmise tseremooniat.

JK: Arhitektil ja muinsuskaitsjal on absoluutselt vastassuunalised vaatevinklid. Kui konservatiivsed muinsuskaitsjad näevad maailmas olemasolevaid väärtusi ja püüavad neid säilitada, siis arhitektid tunnevad ennast tihtipeale nagu Issand Jumal esimesel loomispäeval ja vaatavad olemasolevat nagu tühja platsi, kuhu tema nüüd tuleb ja hakkab looma. Mõni arhitekt kahjuks ei taju vajadust keskkonda sulanduda ja tekitab ebakõla vana ja uue vahel. Nõukogudeaegse kroonuarhitektuuri vohamise ajal oli vanade puitmajade ehk nn kõdurajoonide põhiliseks restaureerimisvahendiks buldooser. Praegu peame korda tegema selle, mis on nõukogude okupatsiooni järel veel alles jäänud. Peame taotlema vastuolude mahendamist ja harmoonia saavutamist vana ja uue vahel.

LL: Vanade taastatud hoonete puhul on tähtis see, et eluviisi ja maailmavaate kontrastsus ei jääks väga suureks. Näiteks ehitame üles küll korraliku ajaloolise hoone, aga paigutame sinna sisse absoluutselt sobimatu asutuse. Kui taastasime elumaja, siis see ka olgu elumaja, mitte mingisugune mängupõrgu.

JK: Ma väidaks siiski natuke vastu. Näiteks Tallinna keskaegsetel majadel olid teisel ja kolmandal korrusel laokorrused, mis vahepealsel ajal muudeti eluruumideks. Neid ei ole küll mõtet enam ladudena taastama hakata. Aga jaburat on vanalinnas ka piisavalt. Kui minna näiteks Denimi kaubamajja, kus on nurgas restaureeritud mantelkorsten, mis veel hiljuti oli täis riputatud igasuguseid kleitisid ja kuubesid, siis see on väga jabur.

JK: Mina mõtlen, et Harju tänava ülesehitamise juures ei ole üldse arhitekti vaja. On ju olemas vanad plaanid, vundamendid võib lahti kaevata ja hakatagu nende järgi ehitama kunagi mahalükatud kive taas müüriks ladudes ja endisaegset katusemaastikku välja ehitades.

LL: Harju tänava kohta olen ma läbi aastakümnete näinud palju erinevaid projekte ja on väga hea, et nõukogude ajal seda täis ei ehitatud, sest need projektid olid väga primitiivsed. Suurim viga, mis praegu võib juhtuda, on Harju tänava kruntide sattumine ühe omaniku kätte ? igal krundil olgu eraldi omanik. Siis säilib vanalinnale omane struktuur, sest iga ehitaja peab järgima üldiseid ettekirjutusi. Ja siis oleks igaühel valida, kas ta ehitab sinna kaasaegse arhitektuuri meistriteose või taastab ajaloolise hoone. Viimasel juhul aga peaks ta omaks võtma ka ajaloolise eluviisi, mitte tegema sinna kasiinot või suveniiripoodi, vaid näiteks veinikeldri ning elagu ka ise keskaegset bürgerielu.

JK: Mina pooldaksin, et Harju tänava võiks uuesti täis ehitada vanu fassaade taastades. Keskkonda võib sulanduda ka niimoodi, et fassaad on moodne, aga gabariidid, katusemaastikud ja korstnad on omal kohal. Teine võimalus on teha koopiad, st ehitada uus hoone vanas mahus ja veidi muudetud väljanägemisega.

LL: Eesti näol on tegemist väikese ühiskonnaga, kus peaks rohkem sisalduma konsensust. Üks ametkond annab ette, et Harju tänaval tuleb taastada endisaegne tänavajoon, ent teise ametkonna seadus seda ei võimalda.

JK: Kui mina vaatan praegu poolelioleva SAS Radissoni katusemaastikku, siis tundub mulle, et üks koolipoiss on saanud kätte legokomplekti ja selle sinna laiali puistanud.

LL: Pilvelõhkujate puhul on tähtis modelleerida esimesed korrused ja katus. Esimese paari-kolme korrusega suhtleb inimene kõige enam ja ma leian, et see on suur saavutus Eesti arhitektuuris, et Radissoni projekteerijad Künnapu ja Padrik on asunud ka kõrghoone tippu modelleerima.

JK: Ajal, mil ühiskond üha arvutiseerub, ei ole üsna pea kõiki neid kõrghooneid ja nendes tegutsevaid büroosid enam vajagi. Ma mõistan ka neid, kes väidavad, et kõrghoone on otsekui eduka äritegevuse sümbol. On ju uhke tunne näidata oma äripartneritele pilvelõhkujat ja öelda, et vaata, see on minu maja.

LL: Meie kinnisvarainimestele oleks hea idee ehitada lamedate kõrghoonete katustele luksusvillasid. Neid soetaksid rahakad inimesed, kes haljastaksid katuse ja käiksid koju helikopteriga.

JK: Maarjamäe servale võiks ehitada fantastilise linnaku, mis millegagi ei võistle ega satu karjuvasse kontrasti ümbruskonnaga. Selle asemel ehitatakse kõrghooneid vanalinnale nii lähedale, et see on lausa õnnetus. Leiti ju, et Viru ja Olümpia on viga ? rikuvad linna siluetti. Et seda viga parandada, otsustati ehitada veel neli sarnast.

JK: Linna ehituslik areng peaks sarnanema kausiga. Keskuseks on vanalinn ja selle juurest tõusevad korrusmajad. Linna südant ei maksa liigselt koormata. Selle asemel võiks tekitada mõningaid hajutatud keskusi. Inimestele, kes pürgivad korrustes kõrgemale, võiks näiteks Lasnamäe servale rajada eraldi panga-, äri- ja tööstuskeskuse. Liivalaia tänava ja Pärnu maantee vahele on toodud juba liiga palju funktsioone.

LL: Praegu on kõrghooned ehitatud täpselt lubatud piiri taha. Aga mis puutub Maakri tänava piirkonna kõrghoonetesse, siis tõepoolest ? infrastruktuuri on seal praktiliselt võimatu hästi ja lõpuni lahendada. Tegemist on vana Härjapea jõe alaga, kus targem oleks pigem taas jõgi avada, sest seda probleemi ju enam ei ole, et vesi solki täis lastakse. Mind hämmastab hoopis see, et praeguse kesklinna territooriumile jääva endise tselluloosivabriku piirkond ehitatakse raha raisates täis kahekorruselisi plekist autopoode ja muud, mis tõenäoliselt on sealt kümne aasta pärast kadunud. Maa on selle koha peal niivõrd kallis, see on väga lähedal kesklinnale ja kvaliteetsele infrastruktuurile. Näiteks Ühispanga maja oleks võinud rahulikult sinna panna. Sellest oleks saanud maamärk Tartu?Tallinna maanteele.

JK: Mina tahaksin, et meie linnavalitsus mõtleks ka kaugemale kui järgmise kütteperioodi alustamisele. Et linnal oleks tulevikuks plaan, mis välistaks kaootilise arengu.

LL: Kindlasti saab ka vanasid hooneid mõneti vabamalt ümber ehitada, sest kõik säilinud vana ei ole veel muinsus ega nii hirmus väärtuslik, et seal ümberehitusi teha ei tohiks. Aga seda peab oskama teha mõistlikult.

Autor: ÄP