Riik pole majavalitseja

Eesti ühiskond on küllalt kiiresti harjunud kommertspankade, erakapitalil põhineva meedia ja eraturvafirmadega. Progressiivsem (ja haritum) osa ühiskonnast saab väga hästi aru ka sellest, miks on kasulik müüa elektrijaamad ja raudtee. Ei pea olema just geenius, et mõista fakte: erasektor on avalikust sektorist oluliselt parem omanik ning riigi jaoks on otstarbekas tegelda vaid sellega, millega erasektor mingitel põhjustel tegelda ei saa või ei soovi.

Palju on räägitud riigi omanduses olevate (s.h avalik-õiguslike) ettevõtete, nagu Olümpiapurjespordikeskus ja Eesti Televisioon, erastamisest, vähem aga sellest, et peale ettevõtete erastamise on ka teisi võimalusi erakapitali kaasamiseks ja riigi ülesannete kärpimiseks.

Riigi funktsioonid on küllalt täpselt kirjeldatavad. Tõik on see, et kinnisvara omamine ja haldamine (lihtsalt öeldes majavalitsemine) nende hulka ei kuulu. Ometi peame me riiklike kinnisvarafirmade eksisteerimist loomulikuks. Või kuidas teisiti seletada ministeeriumide ja ametite riigivara osakondi, mille peamine ülesanne on tegelda riigile kuuluva kinnisvara majandamisega ehitamisest ja soetamisest lagede lupjamiseni?

Reformierakonna väljakäidud idee ? ministeeriumid ja ametid (miks mitte ka näiteks kohtud ja vanglad) võiks tegutseda rendipindadel ning et sellega saavutataks juba täna arvestatav kokkuhoid ? on paljude jaoks pisut võõristust tekitanud. Mõeldes riigiaparaadile, mõtleme klassitsistlikus stiilis sammastega hoonetele. Aeg on arvamust muuta ? Eesti maksumaksja ei soovi sambaid kinni maksta. Kui selgub, et ministeeriumil on odavam rentida bürooruume eraomanduses olevas nüüdisaegses büroohoones ning üürida ühiskasutuses olevaid saale, siis nii tulebki toimida.

Tartu maakohus ja tema osakonnad paiknevad täna üheteistkümnes hoones üle linna. Riigieelarvest on väga raske, kui mitte võimatu leida sadu miljoneid, et tartlased lõpuks ometi endale korraliku kohtumaja saaksid. Juba sel aastal lüüakse Lille mäel aga kopp maasse ? uus justiitshoone kerkib erakapitali abiga ning riik on rentnik. Loomulikult arvestatakse hoone projekteerimisel ja ehitusel väga täpselt kohtuhoone spetsiifikat ning vajalikku ruumide suurust ja paigutust.

Väga vähe on neid, kes arvavad, et notar peaks olema riigiametnik, rääkimata advokaadist. Kuid tsiviiltäituri funktsiooni n-ö erastamine manab vähemalt hetkeks silme ette nudipäised ja laiaõlgsed võlgade sissenõudjad.

Vähesed süvenevad teemasse piisavalt, et oma pettekujutelmi hajutada: kehtestatav akadeemilise juurahariduse nõue täituritele välistab toore jõu kasutamise. Küll aga suureneb oluliselt täiturite motiveeritus: kui töö ja tasu on otseses võrdelises sõltuvuses, siis on ka põhjust rohkem tööd teha. Kui riigiametniku sulepea kukub tööpäeva lõppedes poole sõna pealt, siis turumajanduse tingimustes on täituril võimalus otsustada, kas lõpetada oma tööpäev kell viis või kell üheksa.

Tänaste täiturite hirm kaotada töökoht on kindlasti põhjendatud ? turumajanduslik konkurents on midagi muud kui riigiametniku kindel leib ja pinnale jäävad vaid parimad. Need, kes oma läbilöögivõimes kindlad, kohakaotust ei karda ning loodavad hoopis paremale teenistusele. Ülejäänud peavad jõukohase töö mujalt leidma. Riigitöö ei saa ega tohi olla pelgalt sotsiaalne tagatis.

Kui suurimad erafirmad kasutavad juba mõnda aega näiteks infotehnoloogialahenduste sisseostmist, siis riik on endiselt kümnete tuhandete arvutite omanik.

Riigiametniku jaoks pole vahet, kas tema laual olev töövahend on riigi või mõne erafirma bilansis ? tähtis on, et see töövahend oleks laitmatult korras. Samas ei pea IT-osakond tegelema iga üksiku arvuti ostu ja remondiga ? arvuteid rentides saab need mured delegeerida. Kui erasektor võidab infotehnoloogia lahendusi sisse ostes aega ja juhtimisressurssi, siis riigibürokraatia juures on võit mitu korda suurem.