Alampalga roll

Tuntud on kolm põhilist töösuhete reguleerimise viisi: 1) seadusandluse kaudu; 2) tööturu osapoolte vahel toimuvate kollektiivsete läbirääkimiste kaudu; 3) tururegulatsiooni vahendusel. Iga riigi tööturul toimivad üheaegselt kõik kolm mudelit, kuigi majandussektori ja tööturu eri segmentide või ameti- ja kutsealade lõikes on regulatsiooni eri viiside osakaal väga erinev.

Samad põhimõtted kehtivad ka alampalga suhtes. Seetõttu ei saa ka suhtumine miinimumpalka olla ühene. Maailmas on väga mitmeid alampalga reguleerimise viise, mille ülesloetleminegi võtaks palju ruumi. Põhjalikult on alampalka käsitletud ILO Konventsioonides nr 26, 99 ja 131 ning Soovitustes nr 135.

Palgaseadus sätestab, et palga alammäär on valitsuse kehtestatud kindlale ajaühikule (tunnile, päevale, nädalale, kuule vms) vastav suurus, millest madalamas ei ole lubatud kokku leppida töötamisel täistööajaga. Seadus ei keela osalise tööajaga hõivatutele kehtestada alampalgaga proportsionaalselt madalamat töötasu.

Viimasel aastakümnel on alampalga üle peetud palju tuliseid läbirääkimisi ja vaidlusi. Siirdeperioodi kriitilistel aastatel 1990. a algul oli ametiühingute surve tõsta alampalka eriti tugev. Kiire inflatsiooni tingimustes olid põhilised sotsiaaltoetused ja palgaastmed tuluproportsioonide järgimiseks seotud alampalgaga ning viimase ülemäärane tõstmine oleks käest viinud makromajandusliku ja eelarve tasakaalu koos sellest tulenevate tagajärgedega.

Tänaseks on olukord paljuski muutunud. Lähtuda tuleks eelkõige tööturul väljakujunenud situatsioonist. Nii on Soome ja Balti riikide ühisuuringu andmeil Eestis vaid 12% töötajaskonnast ühinenud ametiliitudesse (ametiühingute endi andmeil küll veidi enam), sealhulgas 9% eestlastest ja 20% venelastest. Individuaalseid palgaläbirääkimisi pidas 68% ning kollektiivseid 29% palgatöötajatest; 11% palgatöölistest puudus üldse kirjalik tööleping. Seetõttu on suur osa töötajaskonnast töö- ja palgakokkulepetega katmata.

Tööturu nõrgema osapoolena puudub töötajail endil mõjujõud kokku leppida minimaalset elatustaset tagavas alampalgas. Kuna eriti alampalka saava töötaja tasandil on tegemist ebavõrdsete partneritega, siis oleks see väga lihtsustatud lähenemine, et osapooled peaksid ise tööjõu miinimumhinnas kokku leppima vastavalt nõudmisele ja pakkumisele.

Alampalga esmane funktsioon ongi tagada töötajatele minimaalsed sotsiaalsed garantiid ja turvatunne. Analoogselt teistegi sotsiaalsete garantiidega peaks alampalk kehtima üleriiklikult ning tagama igapäevaste minimaalsete tarbimisvajaduste rahuldamise. Regionaalsed erinevused alampalga ja keskmise palga suhtes mängivad minimaalse palgagarantii kehtestamisel teisejärgulist rolli.

Väidetakse, et alampalga kehtestamine tõrjub tööturult suure hulga palgatöötajatest. See ei ole rahvusvaheliste tööjõu-uuringutega leidnud kinnitust. Alampalga tõstmise mõningast mõju on täheldatud vaid noorte ja vanemaealiste tööhõivele. Kõige aktiivsemas tööeas hõivatute tööhõivele pole alampalga tõstmisel mõju märgata.

Tööandjad peaksid siiski ise analüüsima, miks nad ei suuda tagada sellist töö tootlikkust ja korraldust, mis tagaks täistööajaga töötajatele, kellest enamus on pereinimesed, minimaalsetki elatustaset. Tekib küsimus, kas selliseid töökohti ongi mõtet üleval pidada. Selles mõttes mängib alampalk ka tööturu sanitari rolli.

OECD riikides varieerub alampalga ja keskmise palga suhe 29%-lt Hispaanias ja 35%-lt USAs kuni 51%ni Hollandis ja 55%ni Prantsusmaal (1997. a andmed). Sellel skaalal jääb Eesti kindlalt tagumisse ritta.

Arvestades ülaltoodut on Eestis täna ja ilmselt ka tulevikus alampalka vaja. Teine küsimus on see, kuidas ja mille alusel alampalga üle kokku lepitakse.

Samas ei ole alampalk ilmselt kõige põletavam tööturuga seotud probleem. Juba nimetatud töölepingute puudumine ning sellest tulenevalt olematud sotsiaalsed garantiid pensioni-, haigus- või töötuskindlustuse näol, ümbrikupalkade maksmine (uuringu andmeil regulaarselt või aeg-ajalt ligi viiendikule palgatöötajatest), töökeskkonna halvenemine, tööseadusandluse muudki rikkumised jt probleemid peaksid tööturu osapooltelt palju suuremat tähelepanu nõudma.