Eesti arveldused ELiga on prognoositavad

Kui palju raha saab Eesti Euroopa Liitu astumisel ELi eelarvest ja mis ta ise sisse maksma peab? Ehkki seda küsimust pole liitumisläbirääkimistel veel käsitletud, on sellele võimalik vastata. Igatahes on siin vähem ebaselgust kui näiteks tööjõu vaba liikumise või Eesti vabakaubanduslepingute tuleviku suhtes.

Olenemata läbirääkimiste tulemustest annab arveldustele Brüsseliga üsna selged raamid liikmesriikide juhtide märtsis 1999 Berliinis paika pandud ELi eelarvekava aastaiks 2000?2006.

Kava kohaselt on uutele liikmetele 2002?2006 eraldatud 45,39 mld eurot. Koos uute liikmesriikide endi sissemaksetega oleks summa 58,52 mld eurot.

Just neil aastail peab analüütikute enamik tõenäoliseks esimeste uute liikmete vastuvõtmise. Varasemate aastate eraldised on reserv, mida saab Berliinis otsustatu kohaselt kasutada vaid uutes liikmesmaades. Arvestades, et liitumise eel plaanib EL maksta nii kandidaatmaadele kui endise Jugoslaavia riikidele kokku 3,3 mld eurot aastas, on kasv 4?5 kordne.

Eestile tähendab ELi eraldiste 4?5 kordne kasv, et need moodustavad 4?6% meie SKTst. See sobib kokku Brüsseli otsusega ? ükski liikmesriik ei või ELi struktuurifondidest majanduse ja eelkõige infrastruktuuri arendamiseks saada rohkem kui 4% oma SKTst.

Euroopa Komisjoni arvates ei suuda ükski maa suuremaid summasid mõistlikult kulutada. Kas see on nii või mitte, väärib eraldi analüüsi. Euroopa Komisjon valis niisuguse piirmäära peamiselt seetõttu, et struktuurifondidest saab 4% SKTst ulatuvat toetust praegu enim abi vajav liikmesriik ? Kreeka.

Lisaks struktuurifondidele võime arvestada põllumajanduse doteerimisega ühisest kaukast. Liikmesriikides kulub põllumajandusele ligi pool ELi rahast. ELi eelarve kuludest uutes liikmesmaades on sellele planeeritud neljandik. Kui lisada summad teadusuuringuteks, jõuame taas 4-6 % SKTst. Selline toetuse määr pole muide olnud ELis laeks. Näiteks Iirimaa sai 1991.a EList isegi üle 7% oma SKTst.

Teisalt tasub silmas pidada, et seni on Eesti saanud ELilt toetust nii ühe elaniku kohta kui suhtes SKTsse teistest kandidaatriikidest enam. Põllumajanduse osakaal SKTs on Eestil ELiga võrreldes suur, kuid teiste kandidaatidega võrreldes väike.

Meie infrastruktuur ei ole väga vilets, mistõttu võib Brüsselile rahastamiseks kõlbulike projektide leidmisega olla raskusi. Seepärast võib Eesti eelarveline võit ühinemisest võrreldes liitumiseelse ajaga jääda väiksemaks kui teistel.

Tuleb arvestada, et europrojektid eeldavad vähemasti 25% (erandina 15%) kaasfinantseerimist. Riigieelarvest nii suurte vahendite leidmine on keeruline. Nii võib kahelda, kas saame ELi eelarvest vähemalt 4% SKTst, kuid rohkem kui protsendipunkti suurune langus pole usutav.

Kuna infrastruktuuriprojektide elluviimise tempot on raske võrdselt aastast-aastasse ühesugusena hoida, jääb Brüsseli toetuste suurus kõikuvaks. Nii ei õnnestu ka liitumisläbirääkimiste lõppedes ELiga arvlemise raame määrata praegusest palju täpsemini ? Eesti saab esimesel kümnekonnal aastal ELi eelarvest tõenäoliselt 3?6% oma SKTst.

Kahtlust pole selleski, et liitumise järel oleks Eesti võit eelarvelistest arveldustest ELiga 2?5% SKTst. Maksaks me ju ELi liikmena viimase eelarvesse umbes protsendi oma SKTst (ülempiir 1,27 %). Märksa selgem on liitumislepingu projekti valmimisel aga EList saabuva raha jaotumine majandusvaldkondade vahel. Et hinnata ELiga liitumise mõju Eesti majandusele, on see teadmine ülimalt oluline.

Kuid loomulikult ei anna isegi kõigi eelarvedetailide teadmine täpset pilti ELi astumise majanduslikest tagajärgedest.