Veel üks ?kingitus? ELilt: 10 000 kr autohinnale otsa

Euroopa Liitu astumisel ähvardab Eestit uute autode kallinemine keskeltläbi 10 000 krooni võrra. See ootab meid ees tänu hindade nn ühtlustamisele rikkamate riikide järgi ja autode impordi piiramisele Jaapanist, USAst ning teistest mitte-EL riikidest.

Uute autode kallinemine on järjekordne vastuargument Euroopa Liiduga ühinemise kasulikkusele. Kui euroliitumist kavandavad läbirääkijad ei libise hinnatemaatikast üle, pole lahing veel kaotatud. Vastasel juhul oleme ise endal naha üle kõrvade tõmmanud.

Senini on vastuseis Euroopa Liidule ägedam olnud elanikkonna vaesema osa hulgas. Nemad ei oska enda jaoks leida EList tulenevat kasu. Ent uute autode kallinemine võib ka rikkama elanikkonna meelsust muuta, ja vaevalt ELi toetamise suunas.

Selgeks ELi eestvõitlejaks jääks üksnes tippametnikkond, sest nende ametiautod, 10 000 krooni ees või taga, maksaks niikuinii kinni maksumaksja.

Sisulise vabaturumajandusega Eestile ei sobi groteskne ?vabaturumajandus? Euroliidu moodi. Sõnade tähenduse järgi ei selgu, mis sealsel turul üleüldse vaba on. Odavamaid Jaapani autosid saaks Eesti oma impordikvoodi järgi sisse tuua ca 750 tükki aastas, kuid isegi praegu ostetakse neid tunduvalt rohkem. Rääkimata tulevikust, mil uute autode ostmine prognooside järgi kolmekordistub.

Euroliit ei luba uute autode hinnaerinevusi rohkem kui 12%. Sellega kaitstakse eelkõige oma tootjate huve, kuid ei arvestata liikmesriikide elatustaset. Eesti elatustaseme erinevus pole mitte 12%, vaid umbes kolm korda. Näiteks kulub sakslasel uue auto ostmiseks poole aasta keskmine palk, eestlasel tuleb aga selleks 3,4 aastat koguda. Ja katsu sa rahvaautost odavam jõuvanker soetada, pole kvooti! Keskmise palga ja bensiiniliitri hinna võrdlus pole lohutavam.

Vastuväitena võiksid Eesti eksportöörid, näiteks mööblitootjad, võita oma toodangu kallinemisest, kui rakenduks sama süsteem meie kasuks. Kes aga ütleb, et Eestil üldse toota lubatakse; et ei rakendu mingi mööblipeatükk ja kvootide alusel kuuluvad Eesti tootmismahud piiramisele. Pealegi ületab praegu import ekspordi, seega oleks summaarne efekt negatiivne.

Hämmeldust tekitab hindade ühtlustamine rikkamate riikide järgi, ent näiteks tööjõuturgu samad riigid avada ei kavatse. Selleks tahavad rikkamad riigid 7aastast üleminekuperioodi. Häbi!

Praegu ostetakse Eestis 11 000 uut autot aastas, seega tuleks meil ELile peale maksta 110 mln krooni ilma suurema teenistuse võimaluseta. Kust otsida liitumise kasu, härrad eurokraadid? Kui meie rahakott saab ühele ?põsele? nätaka, siis pöörame vaguralt ette teise?

EL on meie autoomanikku siiani ahistanud bensiiniaktsiisi tõstmise näol. Praegune 3.50 liitrilt liitu ei rahulda, ees on edasised tõusud. Kui kvootide süsteemi veelgi täiustatakse, siis kes teab, kaugel need autoostuloadki on.