Kodutöökoht on tulevik

Ervin Abel naerutas inimesi surematus linateoses ?Mehed ei nuta? kodutöökohaga, kus ta nikerdas puulusikaid ja esmaabikapikesi. Tänapäeval pole kodutöökohas enam midagi imestamisväärset.

Äripäeva pooleaastase kogemuse näitel on kodutöökohtadel hea tulevikuperspektiiv ja toimetus soovitab kodubüroode loomist ka teistele Eesti firmadele.

Eriti hästi sobib uus töökorraldus veidi aeglasemates töölõikudes, Äripäeva näite põhjal rubriigitoimetuses, kus tegeldakse ühe konkreetse teemaga (autod, kinnisvara, ärikoolitus jne) pikemalt ega sõltuta niivõrd teistest. Kodus töötavad ka mõned reporterid ja üks arvamustoimetaja, kokku kümmekond inimest. Kodutöökoht on suur väljakutse senisele traditsioonilisele töökorraldusele, mis on seisnenud ja seisneb töölkäimises, fikseeritud tööajas. Konservatiivne ülemus kardab, et töötaja ei teegi kodus tööd, ei pea kinni tähtaegadest.

Ent kui tähtis on tulemus, mitte tööprotsess ise, siis asetuvad asjad iseenesest oma kohale. Kindlal ajal tuleb oma toodang üle anda, kvaliteet ei tohi kannatada. Pearõhk on efektiivsusel. Tööaeg kaheksast viieni või üheksast kuueni, samuti tunnipalk kaotavad mõtte. Pea peale on pöördunud enne kehtinud põhimõte, et ?mina tööd koju kaasa ei võta?. Omal ajal õige, aga enam mitte. Kodutöökohast on saanud mingil määral hoopiski preemia, privileeg.

Kust tuleb kodutöökohtade kokkuhoid? Äripäeva toimetuses säilib üks töölaud kahe kodutöötaja peale, statsionaarset arvutit sellel pole, üürikulud enam ei suurene.

Äripäeva kodutöötajatel on keskeltläbi poole võrra vähenenud sidekulud, sest varasema telefoniga helistamise asemel saadavad töötajad peamiselt e-kirju.

Meediaettevõttes on sidekulude osatähtsus suur, kuna aga interneti püsiühenduse hind ei sõltu kasutamise aktiivsusest, siis on reaalne võimalus kokkuhoiuks. Teisisõnu tekib võimalus fikseerida sidekulude suurus. Tahes-tahtmata kasutatakse vähem printerit ja koopiamasinat, kuna kaob võimalus infot igaks juhuks paberisse talletada. Sõit tööle ja tagasi jääb ära, mis isikliku auto kasutamise korral annab säästu 1000 krooni kuus, arvestades 50 km edasi-tagasi. Töökoosolekud toimuvad jututoa põhimõttel, see võimaldab arutelu kontsentreerida peateemale, puudub võimalus jutuots pikemaks ajaks enda kätte saada. Seevastu koosoleku protokoll on iseenesest valmis.

Kodus töötamisele seavad piirid mahukad arvutiprogrammid, litsentsid ja infobaasid, mida ei saa koju kaasa võtta. (Te-lefoni)side kvaliteet on määrava tähtsusega. Mõnel töötajal puuduvad kodus töötamise võimalused ja tingimused, rahu. Psühholoogilised faktorid on suhtlemisvaegus, kartus, et ta unustatakse ära. Tööl liikuvad kuuldused, mitteametlik info naljalt kodutöötajani ei jõua.

Praktilist huvi kodutöökohtade vastu on tundnud mööblitootjad, tõenäoliselt, et disainida ja tulla turule kodubüroo mööblikomplektiga. Sisulist huvi on tundnud raamatupidajad, kellest osa juba töötab kodus.

Kuivõrd konveieritööd jääb aasta-aastalt vähemaks ja uue väärtuse loomisel suureneb mittetootmissfääri osa, siis milleks sundida inimesi kogunema töökohanimelisse paika? Esmane on töötamine, mitte töölkäimine.