Maamaksu võlu ja valu

Mäletatavasti tuli Äripäev oma 16. oktoobri juhtkirjas välja ettepanekuga kaotada Eestis maamaks (vt. Maamaks tuleb kaotada ). Kas sedakorda oli tegemist mõne huvigrupi isikliku taotluse edastamisega või hoopiski toimetuse teadliku provokatsiooniga, on loomulikult iseküsimus. Viimasele oletusele viitab nimelt Paul Tammerti väga hea maamaksu tõsiteemadel kirjutatud kommentaari avaldamine kõnealuse juhtkirja lehepöördel.

Sellega teemat lõpetatuks lugeda oleks ennatlik, seda enam, et kired maamaksu osas lõõmavad endisviisi. Enesestmõistetavalt on omaenda tasku läbi vaadatuna mis tahes maks ebaõiglane ja lubamatult kõrge. Puudutagu see viina- ja bensiiniaktsiisi või siis auto- ja maamaksu.

Aastaid tagasi, maamaksu sünni aegu kuulutati see sotsialismi igandiks, sest kus seda turumajanduses enne nähtud ja kuuldud, et riik hakkab eramaad ühtäkki maksustama. Tuleb välja, et ega aasta 2001 targem pole ? alles nädalapäevad tagasi kuulutas üks kunagisi Tartu ajalooprofessoreid maamaksu Postimehes kurjade inimeste väljamõeldiseks.

Niikaua kuni Eesti riik ei saa hakkama avalike kulutuste vähendamisega ning mõtleb pigem välja üha uusi ja järjest õilsamaid kulutusi, on igasugune jutt maksukoormuse langetamisest ning ühe või teise maksu kaotamisest (kui see ei toimu just maksusüsteemi ümberstruktureerimi-sena) enam kui populistlik ettevõtmine. Kummaline on seejuures see, et kõige ägedam võitlus on käinud just nende maksude kaotamise-kahandamise eest (automaks, üksikisiku tulumaks, nüüd siis ka maamaks), mis hoiavad Eesti maksusüsteemi vähegi tervena ja toimivana.

Nimelt on Eesti maksusüsteem: 1) lubamatult anonüümne (kuidas sobib see kokku juttudega kodanike riigist ja seda toestavast keskklassist?), s.o tehnoloogiliselt ülemäära kaudsetele maksudele orienteeritud ja 2) äärmiselt konjunktuuritundlik. Käibemaksu kui suhteliselt valutu maksu ületähtsustamine seab nimelt riigieelarve, st avalikud kulutused liialt igasuguste konjunktuursete tagasilöökide alla. Eriti oludes, kus käibemaks n-ö netos laekub pea üksnes impordilt.

Enesestmõistetavalt peab ka maksusüsteem olema üles ehitatud riskide maandamise põhimõttele. Selles mõttes on maamaks vaieldamatult üks Eesti maksusüsteemi stabiliseerivaid komponente.

Käibemaks ja aktsiisid (nagu ettevõtte tulumakski) alluvad tugevalt majanduse tsüklilistele kõikumisele, seevastu maa (nagu kord juba ostetud auto) on maksustamise objekt sõltumata sellest, kuidas majandusel käsi käib. Siit ka põhjus, miks näiteks Suurbritannia on hoidnud varandusmaksude osatähtsuse 10-15 protsendil kõigist maksulaekumistest. Eestis moodustasid maamaksu laekumised seevastu mullu vaid 1,1 protsenti kõigist maksutuludest.

Kas või seetõttu oleks maamaksule kui suuresti jumalast antud vara maksustamisele (maa väärtus ei sõltu mitte sinust, vaid eelkõige sinu naabrite tegemistest) senisest tugevam orienteerumine igati mõistlik ja hädavajalik.

Eeskätt kujutab maamaks endast siiski maa kui objektiivselt piiratud ressursi efektiivsele kasutamisele suunavat majanduspoliitilist hooba. Miks muidu on Tallinna kesklinnast järgemööda kadunud igat masti vabrikud ja miks muidu on tallinlaste eramukrundid Euroopa pealinnade suurimaid?

Ajalehtede kirjanurkade järgi otsustades on maamaks suuresti rikka Tallinna mure, sest siin on maamaksu võetud seni selgelt alla turuhinna, samal ajal kui mujal Eestis on olukord vastupidine. Nende juhtumite lahendamiseks, mis puudutavad n-ö pensionärikrunte või siis saarte üleujutatavaid rannaniite, on oluliselt rohkem võimalusi kui pelgalt maamaksu kui sellise vastu sõdimine.

Rikka maa maksustamata jätmisel ainuüksi põhjendusel, et tema vaesele naabrile pole maksu tasumine taskukohane, pole mingit pistmist sotsiaalsusega. Kahjuks on Eestis selline ühe vitsaga löömise loogika olnud sotsiaalsete probleemidega tegelemisel seni valdav: tegelejatele valutu, keskmisele maksumaksjale aga seda kallim.

Päris kindlasti on maa Tallinna kesklinnas tootmissisendina tänapäeval mõõtmatult väärtuslikum kui sajand tagasi, lisaks tuleb siinkohal arvestada sellegagi, et maa on klassikaline spekulatsiooni objekt turumajanduses (eks sellepärast olegi maamaks maaklerite meelest ebaõiglane). Samas on just maamaks see, mis elavdab maaturgu, sest kuuma kaupa ilma asjata ju peos ei hoita. Need on põhimõtted, milles on erinevad majanduskoolkonnad juba paar sajandit olnud enam-vähem ühel meelel.