Elektripaigaldise kontroll aitab tagada ohutust

Päevakorrale tõusnud elektripaigaldise tehnilise kontrolli nõude ümber tekkinud poleemika ajendas selgitama mõningaid asjaolusid. Nõudes, et elektripaigaldised peavad korras olema, ei kahtle vast keegi. Küsitavusi tekitab, miks peab elektripai-galdist perioodiliselt kontrollima ja selle eest maksma.

Selline konrtollinõue pole midagi uut. Elektripaigaldised kuulusid korralisele kohustuslikule kontrollile juba nõukogude ajal. Taasiseseisvumisel selline süsteem kadus, sest uue riigi ülesehitamise algusaastatel oli pakilisemaidki probleeme ja ohutuse küsimustele ei pööratud erilist tähelepanu. Alles 1999. aastal elektriohutusseaduse jõustamisega käivitati analoogne süsteem uuesti. Põhimõtteliseks erinevuseks on vaid asjaolu, et kontrolli teevad eraettevõtjad ning üürnikest on saanud elektripaigaldise omanikud, kes peavad seda korras hoidma.

Kui oleks otsustatud teistsuguse süsteemi kasuks, kus Eesti Energia peaks tarbijale kuuluvates paigaldistes kontrolli tegema, oleks ilmseks tagajärjeks elektri hinna tõus. Elektri hinna tõusu ju soovime samuti vältida.

Vahepealne periood ongi ehk loonud pettekujutelma ?minu vara ja teen sellega, mis tahan?. Asi pole siiski päris nii ? oma vara peab kasutama viisil, et sellega ei kahjustaks kaasinimesi. Usun, et keegi ei vaidle vastu, et igal inimesel on õigus turvalisele elukeskkonnale ja ka kohustus hoida kaasinimeste elukeskkond ohutuna. Vigase elektripaigaldise tõttu võib kannatada saada täiesti kõrvalise isiku vara, rääkimata tema elust ja tervisest.

Paraku näitab statistika, et aastas on vigasest elektripaigaldisest alguse saanud tuleõnnetusi ligikaudu 300. Neid õnnetusi oleks võimalik vältida. Kui inimene erastas endale korteri, siis tuleb tal ka hea seista selle eest, et tema vara ei kahjustaks teisi isikuid. Turvalise elukeskkonna loomisel ei saa lootma jääda ainuüksi eraalgatusele. Riik peab siin olukorda teatud määral suunama. Sellise suunamisena saabki käsitleda elektripaigaldiste kontrollimise nõude kehtestamist 1999. aastal. Nõude eesmärgiks ei ole kontroll iseenesest, vaid ikkagi see, et saaks ettekujutuse, millises seisukorras on elektrisüsteemid, ja et lõpuks ometi hakataks ohtlikke elektrisüsteeme korda tegema. Keegi ei nõuagi mingit nn euronõuetele vastavat elektrisüsteemi. Elektriohutusseaduse kohaselt peab elektripaigaldis olema ohutu ja vastama selle ehitamise ajal kehtinud nõuetele. Seega ei tähenda kontrollimise nõue, et kõik peavad nüüd ühtäkki oma majades-korterites euroremonti tegema hakkama. Lähtutakse omaaegsetest nõuetest ja eeskirjadest. Kui siiski leitakse, et elektrisüsteem on ohtlik, antakse aega selle kordategemiseks. Kui elektripaigaldist korda ei tehta, teatab kontrollija sellest tehnilise järelevalve inspektsioonile, kes siis lähtuvalt ohu tasemest otsustab, kas on otstarbekas teha hoiatus, ettekirjutus, kohaldada asendustäitmist või lõpuks karistada omanikku. Seega on järelevalvemehhanism siiski küllalt paindlik.

Elektriohutusseaduse kohaselt võib elektri-paigaldist kontrollida majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi juures registreeritud ettevõtja. Tuleb teha vahet kaht liiki ettevõtjatel. Väiksemaid elektripaigal-disi võivad kontrollida elektritööettevõtjad, hetkel on neid umbes 400 ringis.

Suuremaid elektripaigaldisi (I ja II liik) võivad kontrollida elektripaigaldise tehnilise kontrolli teostajana registreeritud ettevõtjad ? neid on hetkel 11. Kuna kontrolli teha võivaid ettevõtjaid on piisavalt palju, ei teki tõenäoliselt probleeme kontrolli tegijate puudusega.

Tõepoolest, nõude kehtestamisel on jäänud vaeslapse ossa elanikkonna teavitamine. Osaliselt selle tõttu ehk ei saadagi aru elektripaigaldise tehnilise kontrolli vajalikkusest. Arvestades olukorda, kus paljudele tuli see 3 aastat tagasi kehtestatud nõue suure üllatusena, on juba selle tõttu mõistlik täitmise tähtaega natuke pikendada. Samas ei kao selline kontrolli nõue kuskile, see oleks ka äärmiselt ebaõiglane nende suhtes, kes on juba oma elektrisüsteeme kontrollida lasknud.