Peeter Raidla • 20. november 2002 kell 22:00

Pankrotiseadus pakub leevendust

Mis muutub eraisiku pankroti menetlemisel uues, detsembri alguses Riigikogu menetlusse minevas pankrotiseaduses?

Praegu ei ole füüsilise isiku pankroti menetlemisel erinorme, mistõttu on nende puhul pankroti tagajärjed oluliselt karmimad. Juriidilise isiku pankroti puhul on asi lihtne ? kui ettevõtet ei õnnestu enam päästa, müüakse vara maha ja see osa nõuetest, mis jääb rahuldamata, jääbki kätte saamata. Pankrotistunud ettevõte ise aga läheb likvideerimisele.

Pankrotis füüsilist isikut aga ei saa ju likvideerida ning kehtiva seaduse kohaselt on tema vastu esitatud nõudeid võimalik sisse nõuda vähemalt kümne aasta jooksul.

Uue seaduse kohaselt võib ta teisel aastal pärast menetluse algatamist jätta teenitud tulust endale 15, kolmandal aastal 20 ja neljandal juba 25 protsenti. Seda lisaks sellele osale sissetulekust, mis võlgnik saab seadusest tulenevalt niikuinii endale jääta.

Kas see eeldab, et kogu tema vara müüki ei panda?

Põhimõtteliselt jah. Kõik sõltub sellest, kuidas pankrotimenetluses kokku lepitakse. Võimalik on ka kompromiss, et võlgniku vara üldse ei müüdagi, juhul kui ta suudab arendada tulutoovat tegevust. Need protsendimäärad on mõistagi veel tinglikud, ilmselt kujunevad need Riigikogus üheks vaidlusteemaks.

Uue seadusega tahetakse, et kui võlgnik teeb võlausaldajatega koostööd ja näitab tahet oma võlad võimaluste piires tagasi maksta, antakse talle nn teine võimalus.

Kui viis aastat on möödas, kas ta vabaneb siis kõigist võlgadest?

Eelnõu järgi jah. Praeguse seaduse järgi pole füüsiline isik huvitatud tulu teenimisest, sest kõik, mis sisse tuleb, läheb kohe ka võlgade katteks. Praktika on näidanud, et tavaliselt lüüakse siis paari aasta pärast käega.

Milline on olulisim muudatus juriidilise isiku pankroti puhul, kas suurem rõhk on nüüd ettevõtte saneerimisel või likvideerimisel?

Eesmärk on mõistagi raskustesse sattunud ettevõtte saneerimine, kuid praktikas esitatakse pankrotiavaldus alles siis, kui pole ka enam elementaarseid käibevahendeid. Ja kui pankrotihaldur ei saa pangast uut krediiti, siis tavaliselt kipub minema likvideerimise peale.

Seadusega on püütud luua stiimuleid, et tagada pankrotiavalduste esitamine mitte makseraskuste kõige viimases faasis, vaid märgavalt varem.

Tänavu 1. juulist rakendunud tsiviilseadustiku üldosa seadus ja võlaõigusseadus kohustavad äriühingu juhatuse liikmeid esitama pankrotiavaldust kohe, kui ettevõte on muutunud maksejõuetuks. Kui avaldust ei esitata kuritahtlikult, võib tegu olla pankrotialase süüteoga, mida reguleerib karistusseadustik. Tsiviilõiguslikult tekib aga võlausaldajail sel juhul võimalus nõuda pankrotistunud juhatuse liikmetelt tekitatud kahju hüvitamist.

Kui pankrotimenetlus raugeb kohe pärast algatamist, sest pole vahendeid menetluse läbiviimiseks, siis seadus võimaldab võlausaldajail endil maksta kohtu deposiiti teatud summa pankrotikulude katmiseks, et oleks ikkagi võimalik määrata pankrotihaldur, kes uuriks varade kadumise asjaolusid.

Millised muudatused ootavad ees võlausaldajate nõuete esitamisel ja kaitsmisel?

Seni määras häälte arvu võlausaldajate koosolekul pankrotihaldur, lähtudes esitatud nõuetest ja dokumentidest, mis talle esitati. Paraku tekitas see mitmel juhul kuritarvitusi.

Uue pankrotiseaduse eelnõus on sätestatud, et pankroti kõige tundlikumal hetkel ehk häälte määramisel osaleb protsessis ka kohtunik, kes kontrollib esitatud nõuete põhjendatust ja kinnitab seejärel halduri poolt määratud hääled.

Üks olulisi muudatusi on ka see, et eelnõu kohaselt kaotatakse ära maksuameti ja tolliameti nõuete eelisstaatus. Mis tähendab, et riigi maksunõuded rahuldatakse samas järgus teiste pandiga tagamata nõuetega. Kaovad ära ka töötasunõuded, sest 2003. aastast rahuldatakse need töötukassa poolt.

Hetkel kuum