Aruanded saavad selgemaks

Muudatused lõpetavad olukorra, kus eraettevõtted said valida, kas kajastada majandustegevust vastavalt Eesti heale raamatupidamistavale või rahvusvahelistele raamatupidamise standarditele (IAS), või teha kaks aruannet. Riigiasutuste raamatupidamist reguleerivad rahandusministri määrused asenduvad 2004. aastaks raamatupidamise üldeeskirjaga.

Seadust ette valmistanud raamatupidamise toimkonna (RT) juht Ago Vilu ütles eilsel raamatupidamise aastakonverentsil, et RT eesmärk oli teha lõpp Eesti kodukootud raamatupidamissüsteemile. ?Eesti riik on liialt väike, et leiutada oma kodukootud raamatupidamissüsteemi,? ütles Vilu.

?Raamatupidamise üldeeskiri hakkab sarnanema pigem standardiga, mitte ei ole ?puust ette ja punaseks?, nagu praegused rahandusministeeriumi määrused,? iseloomustas rahandusministeeriumi nõunik Guido Viik normatiive, mis rakendavad uue seaduse riigiasutustes. Viigi sõnul aitavad muudatused kaasa sellele, et raamatupidajad riigisektorist oleks võimelised kandideerima tööle erasektoris ja vastupidi.

IASil põhineva raamatupidamise rakendamine riigiasutustes lihtsustab oluliselt avalikkuse võimalust riigi raha kasutamist jälgida, sh teeb kergemaks ajakirjanike töö.

Audiitorfirma Rimess MRI juhatuse liige Mati Nõmmiste ütles, et uus seadus toob raamatupidamise aastaaruandesse ettevõtte juhi kirjaliku deklaratsiooni, millega kinnitatakse, kes on juht ja vastutab raamatupidamise õigsuse ning ettevõtte jätkuva tegutsemise eest. Aastaaruandes hakkavad kajastuma ka juhatuse ja nõukogu liikmete tasud, soodustused ning tasud ametist lahkumisel, saadud ja antud toetused.

Raamatupidamise spetsialistid soovitasid 2002. aastaaruanded panna kokku juba uue seaduse alusel, et pääseda selle aasta aruande ümberarvestustest 2004. aasta alguses. IAS nõuab, et kahe järjestikuse aasta majandusaruanded peavad olema võrreldavad ning arusaadavad.

?Aastaaruanne olgu arusaadav asjatundjale, mitte kõigile 1,4 miljonile eestlasele, kes seda lugeda võivad,? märkis Nõmmiste. Ta selgitas, et asjatundjaks loetakse inimest, kellel on vastav raamatupidamis- või finantsalane ettevalmistus. Samas peaks aastaaruanne olema arusaadav inimestele, kes ei tea konkreetse ettevõtte sisekliimat ja tegutsemisvaldkonna termineid. Näidetena, mis muude raamatupidamisseaduse nõuete hulgas aastaaruandele arusaadavuse tagavad, tõi Nõmmiste viited aastaaruande lisadele ning märke, mis ühikutes on aastaaruande rahalised numbrid antud: kas kroonides või miljonites kroonides.

Paljude Eesti ettevõtete aastaaruandeid uurides ilmneb, et bilansside alg- ja lõppsummad ei lange kokku. ?Nii huvitav kui see ei ole, on päris paljudel juhtudel probleem, et eelmise aasta lõpu summad ei ole järgmise aasta bilansi algsummadega võrdsed,? ütles Nõmmiste. Tema sõnul teeb asja teeb kurioosseks, et raamatupidamine on protsess, kus midagi ei tule iseenesest juurde ega kao iseenesest ära. ?Üks variant on, et tegu on inimliku eksimusega; teine, et on tehtud korrigeerimisi,? kommenteeris Nõmmiste. Korrigeerimiste puhul peaks aastaaruanne näitama ära ka põhjused, kuid tavaliselt selgitus puudub.

?Kui informatsiooni saab anda edasi ühe lausega, siis ärge jumala pärast tehke seda aastaaruandes nelja lausega,? ütles Nõmmiste. Ettevõtted ei tohiks kippuda aastaaruannetes liigselt lobisema ja esitatud infot kordama, rääkides lugejale ebaolulistest asjadest. Nõmmiste ei liigitanud infot ettevõttesse paigutatud raha tootluse, palga- ja töötingimuste kohta ärisaladuste hulka, vaid rõhutas, et ettevõte peaks arvestama potentsiaalsete investorite ja töötajatega, keda huvitab ettevõttesse paigutatud raha tootlus, dividendide väljamaksmise kord, töötajatele makstavad palgad ning töötingimused.

Raamatupidamise toimkonna juht Ago Vilu märkis, et raamatupidamine muutub üha globaalsemaks ja lähiaastatel saab IAS kohustuslikuks ka kõikidele Euroopa Liidu (EL) börsiettevõtetele. ELi maades käivad praegu suured diskussioonid, kas lubada IASi kõikidele ettevõtetele või mitte.

Eestis oli lihtne IASi aluseks võtta, sest raamatupidamine ja tulumaksu arvestamine olid eraldatud. ELi riikides, kus tulumaksu laekumine sõltub ettevõtete kasumist, soovivad riigid tulusid endiselt kontrolli all hoida ning neil pole sugugi ükskõik, milliseid raamatupidamismeetodeid kasutatakse.