Põhiseaduse muutmine

Neli ja pool aastat Euroopa Liiduga kestnud läbirääkimised lõppesid ja 13.detsembril k.a. sai Eesti koos veel üheksa kandidaadiga kutse Euroopa Liitu. Kuivõrd hästi-halvasti need läbirääkimised kulgesid on eraldi teema, sest selles osas on arvamusi mitmesuguseid ja küllaltki erinevaid. Kuid fakt, Et Eesti kui üks kandidaatriik sai kutse ELi on kindel ja seega muutub eriti aktuaalseks Põhiseaduse parandamise või ?muutmise vajadus.

Hiljuti võtsid 74 Riigikogu liiget vastu Põhiseaduse (PS) muutmise nn 3 ?akti?. Seda loevad riigikogulased suureks saavutuseks ja väidavad, et sellega saavutati erakordselt hea konsensus saadikute vahel. Siinkohal kerkib rida küsimusi.

Esiteks. Kas Põhiseadust on ikka vaja muuta? Väidan eelkõige, et Riigikogule ei ole veel Euroopa Liitu astumise küsimuse otsustamiseks antud rahva, kui võimukandja, mandaati. Loodame, et EL astumise otsustab ikka Eesti rahvas mitte Riigikogu 101 liiget.

Teiseks. Rahval on EL astumise otsustamiseks vaja rohkem informatsiooni:

Millised on EL astumise tingimused peatükkide kaupa? Näiteks poleemikat tekitavad juba ainuüksi põllumajanduse, kalanduse kui ka mõnede teiste juba läbirääkimistel arutatud ja nn juba varem suletud peatükid. Eesti põllumehele ja kalurile on mainitud peatükid nende majandusharude huvisid eiravad. Veelgi enam, Euroopa Majandusühenduse Nõukogu määruse nr.3760/92 artikli 6 p.3 on öeldud, et ühinemisakti artiklis 100 kirjeldatud korra järgi lubatakse liikmesriikidele nende suveräänseid õigusi 12 meremiili laiuses. Nimetatud määrusega, mis muide lõpeb 31.12.2002.a. lubatakse anda õigus liikmesriikidele 6 meremiili laiuses. Miks läbirääkijad ei kaitsnud Eesti huve ega seadnud tingimusi 12 meremiili laiuse territoriaalmere täieõiguslikku säilimist nagu tegid seda lätlased?

Puudub informatsioon kas rahvas soovib loobuda PS üldsätetes fikseeritud § 1 ja § 2 Eesti identiteedist ja suveräänsusest.

Kolmandaks . Kiirustades EL astumisega, eiravad enamik erakondi oma liikmeskonna heaks kiidetud programme, mille peaeesmärgid on tugevdada Eesti Vabariigi iseseisvust, kusjuures välispoliitika sisuks peetakse Eesti ühinemist Euroopa rahvusvaheliste demokraatiliste struktuuridega just selgepiiriliste lepingute alusel.

Kõik erakonnad peavad oluliseks, et rahvale selgitataks kõiki ELiga ühinemise poliitilisi, majanduslikke ja riigi julgeolekut puudutavaid positiivseid kui ka negatiivseid tagajärgi, kusjuures kinnitatakse, et ELi astumine otsustatakse rahvaküsitlusega.

Neljandaks. Tekivad kahtlused, et kas rahvas kui võimukandja ikka aktsepteerib 74 riigikogulase Põhiseaduse 3 akti? ELi läbirääkimised on nüüd lõppenud. Avalikkusele pole senini veel avaldatud lõppdokumente, kus oleks fikseeritud läbirääkimiste tulemused ja selged ELi astumise põhitingimused, millede põhjal oleks Rahval võimalik otsustada Liitu astumise või mitteastumise üle. Senini kestnud eufooria ei ole sugugi veenev, vaid vaja on avaldada konkreetsed dokumendid.

Väide, et nagu oleks Riigikogu Põhiseaduse parandamisega või muutmisega kiire ei ole tõsiselt võetav argument. Praegu toimuvad ELi sees debatid juhtivate suurriikide vahel Liidu oluliste põhimõtete ja reeglite tõlgendamisel. Suurriigid, Inglismaa, Prantsusmaa, Saksamaa, soovivad ELi reegleid tõlgendada eelkõige just suurriikide kasuks. Eestile tahetakse jätta väikese venna roll. On teadmata, milliseks kujuneb tulevikus ELi lõplik reeglistik. Seega ei oleks EL mõttekas arutult kiirustada.

Kriitikat ELi astumise kiirustamise kohta on ka Äripäev varem avaldanud professorite Ivar Raigi, Igor Gräzini, Uno Silbergi jt. poolt. Nende ja hulgaliselt teiste argumente ei ole ümber lükatud, ega korraldatud vajalikke dispuute, et Rahval oleks võimalik kujundada oma kindel seisukoht ELi astumiseks. Jääb mulje nagu võimukandja rahvas ja seadusandja Riigikogu tegutsevad erinevates suundades nagu erinevate eesmärkide saavutamiseks ? ühtne eesmärk ? parandada rahva elatustaset, riiklust, majandust on kõrvale jäänud.

On tekkinud nagu huvide konflikt, milles tõsiseks probleemiks on ka Põhiseaduse muutmine või täiendamine. Nt õiguskantsler Allar Jõks soovitab PS sisse viia nn kaitseklausel, kus oleks sätestatud piirid, mis võimaldaksid meil välja astuda EList.

Euroopa Inimõiguste kohtu liikme Rait Maruste arvates kaotame astudes ELi paratamatult osa riigi identiteedist ja suveräänsusest. Maruste leiab, et oleks vajalik PS täiendada, arvestades kaasajal tekkinud situatsioone ja väljakujunenud olukordi rahvusvahelisel tasandil. Maruste rõhutab, et kui võeti vastu kehtiv Põhiseadus, siis oli rahvusvaheline olukord ja situatsioon erinev ja sellega tuleks ka käesoleval ajal arvestada. Seega Maruste leiab, et eeltoodust tulenevalt ei ole vaja mitte Põhiseadusele lisada nn 3 akti, vaid riigiõiguslikult korrektselt muuta Põhiseadust nagu selleks põhiseaduslik kord ette näeb, s.t. PS 15 peatükis sätestatud korras.

Seega tasuks kaaluda kuidas Põhiseadust täiendada ja riigiõiguslikult seda korrektselt muuta nagu Põhiseadus seda võimaldab. Sellega säilitaksime Põhiseaduses vajaliku stabiilsuse ja moderniseerime seda vastavalt vajadusele ja eelkõige rahva soovidest lähtudes.

Autor: Heldur Unt