Jõukam tarbija veab ostukäitumise muutuste vankrit

Eesti tarbijaturu rahaline maht kasvas mullu 2001. aastaga võrreldes kümnendiku võrra, ulatudes hinnanguliselt 50,6 miljardi kroonini. Pere-eelarve areng kinnitab eestimaalaste järk-järgulist ostujõu kasvu, optimismi tuleviku suhtes ning tarbimisharjumuste muutumist.

Aasta jooksul aset leidnud tarbimise kasv tugines eelkõige just tööstuskaupadele ja teenustele tehtud kulutuste suurenemisele. Viimasel kolmel aastal on kasvanud kõige kiiremini elanike kulutused mööblile ja kodusisustusele ning vaba-aja sisustamisele - hobidele, reisimisele, kultuuriüritustele - kinnitades sellega elanike ostujõu kasvu.

Toidule tehtavate kulutuste osakaal on viimastel aastatel samaks jäänud, kuigi varasemalt on nende osakaal perede kogukulutustest umbes üks-kaks protsenti aastas langenud. Viimastel aastatel on aga kasvanud eestimaalaste kulutused tervislikuma toidulaua suunas.

Kui palju erineb kõrgema ja madalama ostujõuga perede ostukorv?

Erinevate rahaliste võimaluste tõttu kõrgema ja madalama ostujõuga tarbijad lubada endale väga erinevaid kulutusi.

Ühelt poolt on kõrgema ostujõuga perede (A-kihi) finantskoormus keskmisest Eesti leibkonnast oluliselt suurem - nende kulutused erinevatele maksetele (kindlustusele, laenu- ja liisingu tasumisele, finantstehingutele) ületavad madalama ostujõuga perede (C-kihi) kulutusi selles osas viieteistkordselt.

Teiselt poolt on hoolimata suurest finantskohustusest kõrgema ostujõuga tarbijatel suhteliselt suur vabadus valida, millele ja millises väärtuses raha kulutada. Näiteks ületavad nende toidukulud pooleteistkordselt, kuid kulud tööstuskaupadele ja teenustele ligi neljakordselt madalama ostujõuga perede kulusid. Nii moodustavad kõrgema ostujõuga tarbijate kulutused tööstuskaupadele ja teenustele pere kulutuste üldstruktuuris poole ning toidule tehtavad kulutused alla viiendiku, samal ajal kui madalama ostujõuga perede kulutused toidule moodustavad koguni kolmandiku, tööstuskaupadele ning teenustele tehtud kulud aga vaid veidi üle kolmandiku pere kogukuludest.

Kui madalama ostujõuga tarbijate raha kulub sageli esmatarvilike toiduainete nagu leiva, piima-ja lihatoodete peale, siis kõrgemasse tarbijakihti kuuluvatel peredel on võimalik teha neist märksa suuremaid kulutusi puuviljadele, mahlale-veele, maiustustele ning alkoholile. Kõrgema ostujõuga perede kulud söömisele väljaspool kodu ületavad aga madalama ostujõuga perede kulusid lausa kaheksateistkordselt.

Tööstuskaupade ostmisel ilmnevad kõige suuremad erinevused kõrgema ja madalama ostujõuga perede võimalustes eluasemega seotud ostude tegemisel. Näiteks ületavad kõrgema ostujõuga tarbijate kulutused kodumasinate ja -elektroonika ning mööbli ja kodusisustuse ostmisel madalama ostujõuga tarbijate kulutusi üle kolmekümnekordselt.

Suuremate rahaliste võimalustega pered teevad märkimisväärselt suuremaid kulutusi ka vaba aja sisustamisele ning erinevatele teenustele. Näiteks on nende kulud kultuurile, hobidele ja reisimisele madalama ostujõuga inimeste kuludest kuusteist, teeninduse kulud aga kaheksa korda suuremad.

Kõrgema ostujõuga tarbijakihi kulutuste proportsioon Eesti tarbijaturul on märksa suurem nende hulgast kogurahvastikus ? A-kihi panus Eesti tarbijaturul oli mullu ligi 18 miljardit krooni, moodustades üle kolmandiku tarbijaturu mahust.

Kuigi madalama ostujõuga tarbijaid on Eestis veerand elanikkonnast, siis nende kulutused tarbijaturul on kõige väiksemad ? hinnanguliselt 8,3 miljardit krooni.

Kõige suurema rahalise panuse Eesti tarbijaturule annab kesktarbijakiht (B-kihti). Nende kulutused moodustavad ligi poole tarbijaturu mahust ulatudes hinnanguliselt 24,4 miljardi kroonini. Seega on B-kiht Eestis nii kõige suurema inimeste arvuga kui rahalise panusega ostujõukiht.

Andmete allikaks on Emori leibkondade pere-eelarve ja kulutuste uuringu B-monitor 2002.

Autor: Katre Valgma