Elame edasi või hääbume

Vaid kolm soome-ugri rahvast on jõudnud riigini: soomlased, ungarlased ja eestlased. Eesti riik on majandusvabaduse indeksilt kuues riik maailmas, meist koha võrra eespool on Iirimaa. Suremuselt oleme ?paremal?, kolmandal kohal, meist eespool on Läti ja Ungari, seejuures madalaim suremus on Iirimaal. Keskmine laste arv maakeral ühe naise kohta oli meil 1998. a andmeil 1,2 (maailmas 1990. a 3,8). See, et Eestis sünnib nii vähe lapsi ja sureb palju inimesi, on ainult meie endi probleem.

Meil on ka positiivne kogemus. Loomulik iive oli positiivne aastail 1986?1990. Vaba riigi tingimustes oleme statistikaameti numbrite järgi üle 35 000 inimesega miinuses (sündide ja surmade vahe).

2000. a rahvaloendus sai eesti keele kõnelejate arvuks 921 817. Seega 1937. a eksisid ennustajad vaid 60 000 võrra. Elu on protsess, kus toimub pidev areng ja valik. Hääbumas on soome-ugri rahvastest liivlased, isurid, vadjalased. Kas nüüd ka eestlased? Helilooja Märt-Matis Lill (PM, 10.01.04., essee ?Hingesuurusest ja selle puudumisest?) näeb meie probleemi alaväärsustundes ja sisemises tühjuses, hingesuuruse puudumises. Ja soovitab mõelda, kuidas hääbuda väärikalt, kui me oleme juba hääbumisele määratud. Kui rääkida ühe riigi elanike arvust, siis seda saab kasvatada erinevate meetoditega. Kui näiteks meie riigikogu otsustaks, et sisserändele pole vaja kvoote ning jätaks kehtestamata nii valikukriteeriumid kui piirangud, pakkudes igale tulijale korteri või maatüki, saaksime suurendada rahvaarvu mõne aastaga 10 miljonini. Küsimus on ikka, mida me tahame.