Ikaldustoetuste asemel soodustada saagi kindlustamist

P õllumajanduslike ikaldustoetuste väljakauplemist võiks vabalt pidada 1. aprilli naljateemaks, kuid seda see kahjuks pole. Maksumaksja peab taas kord laotama rammusat rahasõnnikut väidetavalt ikaldunud saagi turgutamiseks.

Äripäev teeb ettepaneku ikaldustoetuste maksmine üldse lõpetada ? tegu on tavalise äririskiga, mille vastu aitab saagi kindlustamine.

Eelmise aasta põua eest Lääne-Eestis ja üleujutuse eest Ida-Virumaal soovisid põldurid esialgu kokku saada 125 miljonit krooni kompensatsiooni.

Paraku ilmnes esmalt, et see toetuste hinnasiht sisaldas ka sissearvutatud ärikasumit, mis on juba petuskeem. Saagi väidetav ikaldumine ei tohi kellelegi anda võimalust kasumit teenida. Kui üldse midagi kompenseerida, siis dokumentaalselt tõestatavad tegelikud kulutused, omahind, mitte sentigi enam.

Teiseks, lõtv ikaldustoetuste maksmise poliitika võib kaotada huvi oma saaki päästa. Võib tekkida dilemma, et mis mõtet on rabeleda, kui nii-öelda looduslikud kaod makstakse kinni. Ikaldunuks saab teatavasti lugeda saagi, mis on tavapärasest keskmisest kolmandiku võrra väiksem. Kui saagikadu on ühe kolmandiku piirimail, võib ju toetuse saamise nimel tekkida kiusatus?

Kolmandaks. Kõige rohkem ikaldustoetuste avaldusi laekus eelmise aasta kohta hoopiski Tartumaalt, mitte Lääne-Eestist või Ida-Virumaalt. Seega ei saa välistada toetuse saamise avalduse esitamist igaks juhuks, hea õnne peale. Tagantjärele on toetuse jagajatel võrdlemisi raske otsustada, kes on rohkem ja kes vähem põhjendatud toetuse saaja. Toetussummade kokkulöömine käib kabinettides, sisaldades lisaväärtusena poliitikute omavahelisi vaidlusi, ehkki eeldaks kahjude inspekteerimist põllul.

Neljandaks. Viljahinnad on sedavõrd tõusnud, et vili maksab sama palju kui mõned aastad tagasi jahu. Hinnatõus katab vähemalt osaliselt saagi vähenemisest põhjustatud kahju. Ja vastupidi: heal saagiaastal tekib turul ülepakkumine, mis langetab hinda ja mis jällegi põllumeestele meele järgi pole.

Nende argumentidega teemegi ettepaneku ikaldustoetuste kui kõige raskemini määratletud toetuste maksmine üldse lõpetada. Tuleb möönda, et ikalduskahjude summa, millest täna räägitakse, on kahanenud 125 miljonilt kroonilt 25 miljonile kroonile, seega on asi rohkem õhust maa peale tulnud. Aasta varem maksti samadeks toetusteks 101 miljonit krooni ja muuhulgas kasutati seda raha ära kõva valimispropaganda tegemiseks Riigikogu valimiste eel. Teadagi, et raha välja kaubelnud poliitikute hüvanguks. Kuid ka mitu korda väiksema toetuse maksmine peab olema samavõrd põhjendatud. Tegu on maksumaksja rahaga.

Lisaks ikaldustoetusele eksisteerib ju kümneid erinevaid põllumajandusliku tootmise toetusliike, rääkimata otsetoetustest. Euroopa Liit annab põllumajandusele lisaraha, samas kui teistelt tootmisharudelt neelab raha (investeeringute jms näol). Leiame, et põllumajandus kui üks tootmisharu on juba piisavalt hästi turvatud. Näiteks toetab riik neid põldureid, kes soovivad ise oma saaki kindlustada.

Seda mõtteviisi võikski enam soodustada ehk aidata tasuks eelkõige neid, kes ise end aidata soovivad. Kui ikalduskahjusid ei makstaks, jääks selleks rohkem raha alles.

Autor: ÄP