Kevadise süstamatka karm kogemus

Ma kardan kohutavalt külma, see sai alguse ellujäämiskursustest kümme aastat tagasi. Pärast seda lubasin endale, et tahtlikult ma teist korda ennast sellisesse olukorda ei pane. Nagu tavaliselt, valetasin ma endale. Lumi ei olnud veel sulanud ja mätas oli alles niiske, kui ma taas kord lasin ennast ära rääkida ja loetud tunnid enne väljasõitu ehk eelmisel hilisõhtul otsustasin osa võtta minu jaoks täielikust ekstreemsusest: süstamatkast.

Mina ja sport ei sobi üldse kokku. Ainuke asi, mis mind sellega seob, on see, et ma ostan usinasti spordiriideid, panen nad selga ja samal ajal kui teised sporti teevad, jalutan ümber staadioni. Veesport on seni piirdunud väikese suvise suplusega ja lühikese kanuumatkaga päikesepaistel. Süstamatk tundus minu jaoks tõsise spordina, milles kaasalöömiseks pidasin oluliseks head füüsilist vormi. Samas tundus keset külma kevadet tõelise väljakutsena minna loodusesse, mis sest, et tutvuma selle kõige märjema ja külmema poolega.

Mitmed matkariideid müüvad ettevõtted reklaamivad oma kaupa lausega, et ei ole olemas halba ilma, on vaid vilets varustus. Minul ei olnud seda üldse. Õnneks on alati olemas head sõbrad, kelle abiga muretsesin kilekostüümi, veekindlad kotid, kummikud, soojad matkasaapad, plastiknõud, kummikindad, külmakraade kannatava magamiskoti ja sooja pesu. Asja ette läks ka minu talviste külmakraadide kaitseks ostetud helesinine suusajope, mis süstamatkalt tagasi tulles oli oma värvi tundmatuseni ja jäädavalt muutnud.

Väljasõit algas Suure Reede hommikul kell kaheksa. Autos kuulsin esmakordselt jutte eelnevate aastate matkakogemustest. Minu kaaslaste jaoks oli see süstaretk juba iga-aastaseks traditsiooniks kujunenud ja seekordne matk oli suuremale osale matkajatele juba ei tea mitmekümnes. Ütleme nii, et nende asjaarmastajate meenutused ei süstinud minusse just entusiasmi. Reegel pidavat olema see, et kindlasti hakkab sadama lund ja üsna mitmed korrad on süstasõit meenutanud kelgutamist. Vihm on sellisel matkahooajal lahutamatu kaaslane ja seda ei panevat tõeline rännumees enam tähelegi.

Autos kuulsin veel, et igal matkajal oli vähemalt korra juhtunud, et süst läheb ümber ja asju tuleb otsida jäätükkide vahelt või nelja meetri sügavusest jõe põhjast. Harvad ei olevat ka korrad, kus ilma tõttu on reis lõppenud planeeritust päev varem. Vastutulijatele on helistatud kehva levi tõttu ka näiteks puu otsast. Kui võtta lisaks kõigele eelnevale veel arvesse, et kokkupandavate Taimen-presentsüstade vanus ulatub kolmandasse aastakümnesse, siis mina ootasin sellelt reisilt tõeliselt karmi seiklust.

Seiklus algas väikeses kohas nimega Tarbja, kus viis süsta ja kümme entusiastlikku sõudjat hakkasid mööda Pärnu jõge allavoolu liikuma. Eesmärgiks nimetati naljatamisi Sindi paisust allasõitmist, mis pidavat olema matka tõeline kulminatsioon. Päike paistis ja väljas oli juba kevad. Seda arvasid ka koprad, kes olid kaldaäärsete puude kallal usinasti oma hambaid teritanud. Seetõttu sundisid nad matkajaid iga kümne meetri tagant allveespordiga tegelema ehk vajuma süsta põhja pikali ja tõmbama ennast üsna veepiiril oleva langenud puu alt läbi. See aeglustas minu õnneks ka liikumiskiirust ja vähendas füüsilist pingutust. Takistuseks osutusid ka madalad sillad, millest tuli süstad mööda maismaad üle tassida, ja suured drenaa?itorud, mis lisaks hapnikupuudusele tekitasid ka klaust-rofoobilise tunde.

Kuna eelkõige oli tegemist ikkagi puhkusega, otsis osa süstkondi pärast esimest sirget välja erinevat marki külmarohu ja üksteisest kinni hoides lasti jõevoolul end sujuvalt kanda.

Esimese päeva õhtuks jõudsime Türi-Allikule ja teiseks ööbimiskohaks sattus metsatukk viis kilomeetrit enne Kurgjat. Viimaseks, kolmandaks päevaks oli sportijate võimekus kadunud ja päevalimiidiks jäi tunniajane spurt Kurgjale.

Ööbimiskohtades löödi koheselt üles telk, mille üheks ja kandvaks osaks oli minu rahustuseks ahi, mis ajas esimesel päeval kohutavalt suitsu sisse, kuid sai teiseks ööks meeldivalt töökorda. See pakkus lisaks soojale ka traditsioonilise groki tegemise võimalust. Selle salapärase joogi komponentideks on piiritus, tee, sidrun, suhkur ja mesi. Grokk aitavat kõigi haiguste vastu.

Söögitegemine toimus nagu ikka välimatkade puhul lõkkel ja loomulikult olid menüü lahutamatuks osaks vanad head turisti eine tüüpi konservid, mis varieerusid nii makaronide, tatra, riisi kui ka kiirkartulipudruga. Kõht sai täis ja vaevalt keegi matkalt tõelist maitseelamust otsis.

Teisel matkapäeval sadas lakkamatult vihma, kuid pärast Türi-Allikul joogivarude täiendamist ei lasknud süstasõitjad end märjast ilmast häirida. Tollel sombusel päeval meenutas matk rohkem alkoturismi.

Kolm sportlikku päeva looduses möödusid märkamatult. Sellel matkal olid olemas kõik olulised tingimused, mis teevad matkast matka: hea seltskond, vahelduv pilvisus, kerge naps ja tõeline puhkus. Mida rohkemat võiks üks hallis argipäevas elav inimene veel soovida.

Minu eelnevad hirmud seoses külma, vihma, lume, kehva füüsilise vormi ja märgade riietega osutusid alusetuks. Mine tea, äkki saab minust veel matkaspordi armastaja. Suvel planeeritakse jalgsimatka. Käisin täna vaatamas, matkasaapad on poes täitsa olemas...

Autor: Marju Saar