Uus käibemaksuerisus toidukaubale pole põhjendatud

Ehkki paljudes arenenud riikides, sh Euroopa Liidu omades, on toidukaupade käibemaks diferentseeritud ja tunduvalt madalam kui Eestis, ei toeta Äripäev käibemaksu alandamist toidukaupadele viie protsendi peale.

Käibemaksu laekumise vähenemine (hinnanguliselt 1,2 miljardit krooni järgmise aasta riigieelarves) annab tulumaksureformi torpedeerijatele taas kondi hambusse.

Kindlasti hakkame kuulma kurtmisi, et kahe maksumäära alandamist korraga teha ei saa, riigi ülesanded jäävad rahapuudusel täitmata jne, kuigi riigivalitsemise kulude kokkuhoid võimaldaks kahtlemata veelgi radikaalsemaid kärpeid. Kuid poliitikutele meeldib avalikkuse ees maksumaksja raha lugeda ja jagada ning ühe maksukärpe väljamängimine teise vastu on selleks oivaline võimalus. Ärgem andkem neile seda võimalust.

Äripäev on veendunud, et tulumaksureformi käivitamine on tunduvalt olulisem Eesti majanduskasvu ja konkurentsivõime seisukohalt kui eksprompt ühe kaubagrupi käibemaksu vähendamine. Õige põhimõte on igati soodustada teenimist ja hiljem maksustada tarbimist. Maksumaksja on pädev ise otsustama, millele ta teenitu kulutab.

Teine põhjus, miks ühe kaubagrupi maksualandus hea pole, on erandite hulga kasv ja aktiivse lobitöö käivitumine uute kaubaartiklite läbisurumiseks. Hästi, viime toidukauba käibemaksu viiele protsendile. Aga kas näiteks näts on toidukaup?

Toidukaupade kaupluses müüakse peaaegu alati ka esmatarbekaupa. Millal küsib esimene tarkpea, miks on esma-tarbekaup kõrgemalt maksustatud, miks ei võiks ühes kaupluses olla kõik kaubad ühe ja sama käibemaksumääraga?

Niisugused vaidlused raiskaksid vaid aega. Eesti on siiani suutnud oma maksuseadused hoida võrdlemisi lihtsad. Lihtsad seadused on ka efektiivsemad.

Kolmandaks ei ole täit kindlust, et toidukorv, mis enne 118 krooni maksis, hakkaks nüüd 105 krooni maksma. Seadusandja ja ostja vahele jääb veel kaupmees, kellele kuulub viimane sõna, kuna just tema kleebib hinnalipikuid. Hinnatase ei sõltu ju üksnes riigimaksude määrast, vaid paljudest teguritest, nagu konkurents kaubanduses, tootjate tootmiskulud, toodangu nappus või ülepakkumine, maailmaturu hinnad.

Tõenäoliselt hinnad siiski langeksid, aga mitte nii palju, kui esialgse kavatsuse mõte oli. Tarbija, kes on harjunud teatud hinnatasemega, ei juurdle pikalt, ei korralda boikotti ja lepib ka väiksema hinnalangusega. Vahe aga läheks kaupmehe kaukasse.

Toidukauba käibemaksu alandamise poolt räägib hinnalanguse olulisus vähekindlustatud elanike gruppidele, kuna nende eelarvest moodustab toit proportsionaalselt suurema osa kui rikkamatel. Kui aga kaupmees "õiges" mahus hinda ei langeta, oleme sunnitud nentima, et tahtsime küll parimat, aga välja tuli nii nagu harilikult.

Vähekindlustatud elanike abistab tunduvalt enam pensionide ja sotsiaaltoetuste suurenemine - see sõltub aga tegelikest maksulaekumistest riigi ja kohalikesse eelarvetesse ja viimane omakorda kogu majanduse käekäigust. Arvame, et tulumaksumäära alandamine kolme aasta jooksul 20 protsendile on Eestile kõige kasulikum tee, mistõttu pole mõtet lasta end eksitada eurovalimiste eel välja käidud uitmõtetel.

Autor: ÄP