Esimese terrorismivastase sõja õppetunnid

Juunis mälestasid NATO liidrid 60 aasta möödumist liitlaste invasioonist natside poolt okupeeritud Prantsusmaale. Käesoleva aasta augustis lasid nad mööda võimaluse meenutada kogu 20. sajandit mõjutanud I maailmasõja alguse 90. aastapäeva. Suure sõja õppetundide tähtsus ei ole vähenenud, eriti Ühendriikide jaoks.

I maailmasõja põhjused on avalikkust ja ajaloolasi pikka aega hämmeldanud. Euroopa oli võrreldes muu maailmaga majanduslikult tipus ja rahu suuremate Euroopa riikide vahel valitsenud enam-vähem pidevalt juba aastakümneid. Tehnoloogiline buum põhjustas murrangu maailmamajanduses. Järjest jõukamatele eu-rooplastele näis 1914. aasta suvi olevat rahulik ja laisk aeg, kuid osutus, et see on aastakümneteks viimane tegelik rahuperiood. Juulis mõrvasid terroristid Bosnias Habsburgi impeeriumi ertshertsogi Franz Ferdinandi. Austria reageeris sissetungiga Serbiasse, Bosnia naabermaale ja slaavlaste suureneva võimsuse tugipunkti. Venemaa mobiliseerus Serbia toetuseks, samas kui Saksamaa alustas ?ennetussõjaga? Prantsusmaa ja Venemaa vastu, tungides Belgia kaudu Prantsusmaale. Suurbritannia asus Belgiat ja Prantsusmaad kaitsma. Septembri lõpuks oli valla pääsenud üleüldine sõda.

Ertshertsogi mõrvamine pakkus selleks suurepärast ettekäänet. Sakslased julgustasid oma liitlast Austriat Serbiasse tungima selge teadmisega, et see käivitab sõja, milles sakslasi ei süüdistataks.

Kõik arvestused osutusid kohutavaks veaks. Venemaa tööstuslik domineerimine ei ähvardanud keiserlikku Saksamaad sellisel kujul, nagu von Moltke kartis. Sõjalised kalkulatsioonid olid samuti ekslikud: Saksamaa ei purustanud Prantsusmaad ega tunginud seejärel Venemaale. Selle asemel sai sõjast verine patiseis, mille lõpus varises kokku tsaristlik Venemaa, avades tee bol?evike revolutsioonile.

I maailmasõja algatamisel sakslaste poolt 90 aastat tagasi oli maailmamajandusele laastavam mõju kui mis tahes teisel sündmusel inimajaloos. Sõda tühjendas Euroopa noorte põlvkonnast ja tegi teed teisele sõjale. See avas ukse 75aastasele nõukogude korrale.

See kõik on praegu oluline, kuna eelmisel aastal alustas USA sõda, kus terroristide rünnak oli samuti ettekääne, mitte tegelik põhjus. Bushi administratsioon tahtis Saddam Husseiniga võidelda ammu enne seda, kui toimus 11. septembri terroristide rünnak USAs, kuid ei oleks saanud avalikkuse toetust.

Bush manipuleeris USA avaliku arvamusega Iraagi sõja toetamiseks, kuigi Iraagil ei olnud terrorirünnakutega USA vastu midagi pistmist. Maailm ei lasknud end narrida, kuid enamik ameeriklasi lasi, vähemalt mõnda aega. Richard Cheney, Donald Rumsfeld ja Paul Wolfowitz tahtsid Sad-damiga sõtta asuda juba 90ndatel, kuid president Clinton keeldus arukalt selliseid re?iimivahetuse poliitika nõuandeid kuulda võtmast. Innukusel sõda alustada oli palju põhjuseid. Nad soovisid haarata kontrolli Iraagi nafta üle, tahtsid luua uut baasi Lähis-Itta ja Saddami eest Iisraeli kaitsta. Samuti liialdasid nad hirmuga USA nõrkuse pärast.

Nagu me I maailmasõjast teame, toovad valedel põhinevad sõjad katastroofilisi tagajärgi. Iraagi sõja riko?etiefekt on suurenev ähvardus stabiilsusele ja julgeolekule. USA agressiivsus ja islamimaailma vastutoime aitab kaasa tuumarelvade vohamisele Iraanis või tuumariigi Pakistani võimalikule sattumisele ekstremistide kätte. Iraagi sõda ei ole I maailmasõda. Meil on veel aega, et vältida edasisi muserdavaid vigu.

Autor: Jeffrey D. Sachs