Materiaalne põhivara nõuab ettevõttelt rohkem tööd

27. septembril avaldatud artiklis ?Uus aasta toob suured muutused raamatupidamises? mainisin juba ühte suuremat muutust, mille toob kaasa 2005. aastal jõustuv materiaalse põhivara muudetud standard IAS 16.

Järgnevas on toodud põhjalikum ülevaade selle standardiga seotud olulisematest muutustest, mis suure tõenäosusega saavad kajastatud ka Raamatupidamise Toimkonna juhendites.

Uus IAS 16 nõuab vanast versioonist konkreetsemalt ühe põhivaraobjekti amortiseerimist eraldi osadena, juhul kui nendel osadel on erinevad kasulikud eluead.

Nimetatud artiklis on toodud näitena hoone, mille puhul oli muust konstruktsioonist eraldatud katus ja lift.

Samasugune jaotus võib vajalik olla ka erinevate masinate ja sisseseadete puhul, millest teatud osa kulub ja seega tuleb asendada kiiremini kui ülejäänud osad. Juhul kui mõne põhivaraobjekti puhul on nõutud perioodiline ülevaatus, näiteks iga kolme aasta tagant, ja sellega kaasnevad olulised väljaminekud, siis tuleks ülevaatus samuti eraldi komponendina arvele võtta ja amortiseerida vastavalt ülevaatustevahelisele perioodile.

Varaobjekti jagamine komponentideks võib väga spetsiifiliste objektide puhul olla keerukas ja ajamahukas protseduur, mis nõuab kas ettevõttesiseste või ka -väliste spetsialistide abi.

Samas ei tohi unustada kogu raamatupidamisele rakenduvat olulisuse printsiibi järgimise nõuet: liialt detailseks ei ole vaja minna.

Nii nagu juba vana IAS 16 nõuab ka uus standard põhivara objekti amortiseerimisel selle objekti lõppväärtuse arvestamine.

Üldjuhul hinnatakse vara lõppväärtuseks null, kuid on teatud varasid, millel võib lõppväärtus olla oluline ja seda tuleks siis ka arvestada. Näiteks likvideerimisel saadav vanametalli hind miinus selle müügiga eeldatavalt seotud kulud.

Uus IAS 16 täpsustab lõppväärtuse määramist öeldes, et lähtuda tuleb nendest tuludest, mida ettevõte saaks praegu eeldusel, et vara on sellises vanuses ja tingimustes, mis sellel on kasuliku eluea lõpus. See tähendab, et võimalikku inflatsiooni ei tohi arvesse võtta.

Vana IAS 16 nõudis varaobjektide kasulike eluigade ülevaatamist ja vajadusel korrigeerimist perioodiliselt täpsustamata perioodi pikkust.

Uus standard nõuab aga kasulike eluigade ülevaatamist vähemalt kord aastas. Samuti tuleb uue IAS 16 puhul vähemalt kord aastas üle vaadata ja vajadusel korrigeerida vara eeldatav lõppväärtus.

Vana standardi kohaselt esialgu määratud lõppväärtust hiljem ei korrigeeritud.

Kõiki korrigeerimisi kasuliku eluea ja lõppväärtuste osas, kaasa arvatud uue IAS 16 nõudmiste esmakordse rakendamise mõju seoses komponendi arvestusega ja lõppväärtuse hindamisega, loetakse hinnangu muutuseks ja sellega seoses eelmiste perioodide kulumit ei korrigeerita, vaid need mõjutavad käesolevat perioodi ja tulevasi perioode.

Uues juhendis on täpsustatud ka seda, et kui ettevõte vahetab mingi osa konkreetsest varast uue vastu, siis tuleb vana asendatav osa bilansist maha kanda olenemata sellest, kas seda osa on eelnevalt eraldi kajastatud või mitte.

Samuti on täpsustatud amortiseerimise alustamise ja lõpetamise hetke. Uus juhend ütleb, et vara amortiseerimist alustatakse sellest hetkest, mil vara on kasutamiseks kättesaadav olenemata sellest, kas vara on hakatud kasutama või mitte.

Vara amortiseerimine lõpetatakse, kui vara kantakse materiaalsest põhivarast välja (kas siis üldse bilansist välja või klassifitseeritakse vara ümber müügiootel põhivaraks).

Vara klassifitseerimisel müügiootel põhivaraks on ranged tingimused (toodud uues standardis IFRS 5), mida tuleb järgida.

See tähendab, et igasugust vara, mida ettevõte oma äris enam ei kasuta, ei saa ümber klassifitseerida müügiootel varaks, vaid tuleb jätkata selle vara amortiseerimist.