Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Reformierakond peab alla neelama kibeda pilli
Eile sai avalikkus teada, et Siim Kallas kirjutas 13. jaanuaril alla lepingule, millega müüs Reformierakonna maha Res Publicale. Mõlemale poolele tundus see tookord kasuliku ärina. Kindlasti ei olnud tegu ainult ?kavatsuste protokolliga? ega kahe erakonna esimehe ?visiooniga?. Leping pöörati kohe täitmisele. Kaks päeva pärast sellele alla kirjutamist aitas Res Publica Kallase eurovoliniku kandidaadiks, siis veel Märt Raski riigikohtu esimeheks jne.
Res Publical tekkis õigustatud ootus, et Reformierakond asub kokkulepet täitma ? ühendab kaks parteid, valib Partsi selle esimeheks ja säilitab viimasele peaministri tooli, lõhub Tallinna ja teiste omavalitsuste võimukoalitsioonid jne. Tallinna võim lõhutigi. Muud aga ei toimunud.
Res Publicale seletati, et ?olukord on muutunud?. Lepingu tingimused tuleb uuesti üle vaadata. Reform oli oma osa kätte saanud ja neil polnud seda lepingut enam vaja.
Res Publica tundis ennast petetuna. Oma arvates oli ta Reformierakonna eest tasunud, pealegi konverteeritavas valuutas, ja nüüd selgus, et teine pool enam ei tahagi tehingut. Esitati mitu ultimaatumit, millal Reformierakond peaks lepingut täitma, aga need kõlasid kui kurtidele kõrvadele. Viimases hädas otsustaski Res Publica lepingu ajalehte panna, et kõik näeksid, millist petukaupa nendega on tehtud.
Reformierakonna käitumine meenutab kurva lõpu leidnud Koonderakonda, kellega samuti oli ohtlik asuda lepingulistesse suhetesse. Lepingud pidasid senikaua, kuni see oli Koonderakonnale kasulik. Võibki öelda, et eilne Koonderakond, see on tänane Reformierakond.
Kindlasti tehakse katse skandaal summutada. Ma ei usu, et see seekord õnnestub.
21. novembril toimuval üldkogul on Reformierakond sunnitud alla neelama kibeda pilli ja asuma täitma ühismemorandumit aasta algul kokku lepitud tingimustel. Mis neile muud üle jääb? See aga ei tähenda, et sunnitud abielu kummalegi poolele pikka pidu tõotab. Või et kummagi reiting sellest tõuseb. Reformierakonna juhid lootsid, et Res Publica ei söanda salalepingut avalikuks teha ja jääb pika ninaga. Pahandab isekeskis, aga on vait avalikkuse ees. Res Publica osutus aga võimeliseks tegema tugevamaid käike.
Nüüd ei saa Reformierakond öelda ?ei?. Mänguruumi tema jaoks enam ei ole. Ühinemine viiakse teoks. Reformierakond kaob Eesti poliitiliselt maastikult. Kuigi pulmaöö 31. märtsil 2005. aastal hakkab meenutama rohkem kriminaalset vägistamist kui õnnelikku vastastikust andumist ühises abieluvoodis.