Viimane, pikim ja parim reis

Pealkirja sõnad pärinevad hauakivilt, mille all puhkab ameerika kirjanik Thomas Wolfe. Ega ma lendamist karda, aga millegipärast tuleb see fraas just lennujaamas meelde.

Mõni päev tagasi õhkutõusvaid ja maanduvaid raudlinde vaadates meenus võrdlus, mis püüab maailma ühe suurima reisilennuki Boeing 777, kuhu mahub pool tuhat reisijat, paigutada 5 mikromeetri sisse (inimese juukse läbimõõt on umbes 100 mikromeetrit). Mainitud võrdlus ei piirdunud pelga punktiks vähendamisega, vaid lisas mikrolennuki töökorrashoidmise probleemide loetellu veel iseenesliku paljunemisvõime. Kujutage nüüd ette, kuidas ühel heal hetkel mõni lennumasin poolduma peaks. Mainitud mentaalse harjutuse eesmärk oli kirjeldada kõige tavalisema bakteri olemust.

Bakteri mõõtu lennukite juurest lennutab mõte ennast viiruste ning kajakate manu. Huvitav, millal inimesed loobuvad oma autost, astudes sellest kui võõra varast eemale pärast seda, kui on avastanud, et kajakas on ülelennu märgiks kapotile või tuuleklaasile oma valge märgi jätnud? Võimatuna näivale mõttele joonistavad realistlikumaid kontuure rahvusvahelised tervishoiuorganisatsioonid, pistes pintsli infovärvipotti kirjaga ?linnugripp?. Hirmutage ennast mõttega, et järgmine autot ehtiv linnuskulptuur võib olla minimalistlikuks haua­kiviks. Hullemad stsenaariumid kuulutavad üle miljardi inimese saatmist purgatooriumisse. Usuteoreetikud nimetavad nii kohta, kus valitud jätavad maha kõik isiklikud puudused ja saavutavad enne taevasse siirdumist täiuslikkuse. Muu hulgas tuleb hiljemalt siis ka kallist autost loobuda.

Mõte auto kaotusest on naeruväärne, võrreldes murega, kui pilvetäis mikrolennukeid peaks rikki minema. Tuttavat näidet edasi ekspluateerides ? kui lennukikeerukusega iseloomustatav rakuke hakkaks juhuse, sümpaatia ja naerusuise iroonia loitsu tulemusel paljunema ja sama suudaks ka järgnevad põlved, siis on inimesele vastava umbes tuhande triljoni valmistamiseks vaja ära oodata nelikümmend seitse pooldumist. Kuigi reaalselt kõik nii libedalt ei kulge (tegelikult on enamik rakke palju keerulisemad kui Boeing 777 ja väga suur hulk neist sureb enne, kui inimene jõutakse valmis saada, pealegi paljuneb osa rakke väga aeglaselt) ja see protsess on palju probleemsem, jääb mõte samaks ? meie kõigi sees on uskumatult keeruline ja imetabane mikrokosmos. Kahjuks rikub selle idülli ära paleontoloogia, mis õpetab, et seni pole leitud, aga vahest polegi ette nähtud hävimatut elumudelit planeedi Maa valitseja troonile. 99.99% kõikidest seni elu proovinud liikidest on siitilmast jäädavalt lahkunud.

Saatus on nende eripalgeliste katsete lõpetamiseks kasutatud kõikmõeldavaid meetodeid, nagu kataklüsmid, looduskatastroofid, haigused, aga ka mõne looma kustumatu nälg, rahahimu ning nutikus. Viimaste suhtes on inimesed teistest tõhusamad. Mõned arvavad, et seetõttu on ohus terve Homo sapiens?i liik, osa peab protsessi loomulikuks genofondi enesepuhastamiseks. Pealegi on nutikusega nii, et teiste traagika pakub sellele meelelahutust.

Näiteks, kas pühkida nutu- või naerupisaraid mõteldes kirjanik Tennessee Williamsile, kes lämbus hingetorru tõmmatud pudelikorgi tõttu. Pudelis ootasid järge unerohutabletid, mida ta kavatses enesetapu eesmärgil alla neelata. Midagi sama jõuetuks tegevat koges Honoré de Balzac, kellele sai saatuslikuks liiga suur lonks kohvi ? ta uppus aromaatsesse Arabicasse. ?otimaalt pärit botaanik David Douglas kukkus ühel retkel kaljulõhesse, kuid õnnetuseks enne, kui ta sealt välja jõudis ronida, järgnes talle taamal rohtu söönud uudishimulik veis. Tuntud viskimargi looja Jack Daniel suri varba paistetusest alguse saanud veremürgitusse. Varvas läks paiste, kuna mees lõi sellega vihahoos oma rahakappi. Viha põhjuseks oli meelest ununenud numbrikombinatsioon. Numbreid unustame alailma, aga mälestust ilusast traagikast kanname endas kaks ja pool tuhat aastat. Küsige endalt, miks teame Kreeka poeeti Aischylost, kes aastal 456 e.m.a lahkus viimasele reisile pärast seda, kui kotkas kukutas taevasest kõrgusest kiila pea pihta kilpkonna.

Ja see omakorda tuletab meelde, et nüüdisaegsest taevast võib alla sadada linnugripp. Muuseas, just täna saab seda ohtu oluliselt vähendada, sest rahvatarkus ei luba kadripäeval kanasuppi keeta, nood pidavat kapsad ära sööma!

Autor: Kristjan Port