WiMax-ühendust võib võrrelda WiFiga, kuid kasutatakse teisi sagedusi ning seadmete töökaugus on palju suurem.

WiMax tehnoloogia pole veel ametlikult sertifitseeritud, praegu kasutatakse nn eel-WiMax tehnoloogiat. Norby Telecomi WiMaxi projektijuhi Ivo Saluoksa sõnul vastavad nende kasutatavad Alvarioni seadmed 2006. aasta teises kvartalis kinnitatavale WiMaxi standardile. "Meie kliendi jaoks ei muutu sellest midagi, sest juba täna kasutavad meie seadmed Inteli toodetud PRO/Wireless 5661 kiipi, mis tulevikus saab kõigi WiMax-seadmete südameks," kommenteeris Saluoks.

WiMaxi sageduste kasutamiseks on Eestis litsents antud viiele firmale, reaalselt tegutseb ainult kaks firmat.

Esimesena alustas WiMaxi internetiteenuse pakkumist Norby Telecom, mille Harku vallas Tabasalus asuv saatja alustas tööd 14. septembril. Norby kodulehekülje andmetel puudutab ringikujuline leviala Keilat ja Sakut. 15kilomeetrise raadiusega levipiirkonna sisse jäävad Keila-Joa, Saue, Ülemiste järvega piirnev ala ning kesklinn.

Baltmax alustas veidi hiljem, võrgu ehitamise esimene etapp lõpetati oktoobri lõpuks. Esimene äriklient hakkas teenust kasutama 4. novembril. Ka leviala kaart firma veebilehel erineb Norby omast. Baltmax näitab oma kaardil garanteeritud leviala, mis katab kesklinna, ulatub peaaegu Õismäe ning Nõmmeni. Ka on leviga kaetud Tartu maantee kuni Assakuni ja põhja poole minnes Tallinna laht, Pirita ja Viimsi kuni Rohuneemeni välja.

Hea levialaga kohtades saab sülearvuti spetsiaalse WiMaxi võrgukaardiga internetiga kiirelt ühenduse. Paarkümmend sekundit ja sülearvuti ongi internetis. Leviala piiri peal aga võib tekkida probleeme.

Näiteks on Baltmaxi levi Nõmme kesklinna poolses otsas selline, et sülearvuti PCMCIA-võrgukaardiga ühenduse loomine ei õnnestunud. Välise seadmega aga õnnestus ühenduse loomine ilma probleemideta. Põhjuseks on see, et sisemises võrgukaardis on kaks antenni, välises WiMax-seadmes aga kolm.

Välise WiMax-seadme kasutuselevõtt on väga lihtne. Firmast saadud karp tuleb ühendada vooluvõrku ning võrgujuhtmega arvuti külge. Levi olemasolu korral ühendab seade ennast ise internetiga ning seadmesse sisse ehitatud server annab automaatselt arvutile IP-aadressi.

PCMCIA-võrgukaarti kasutades tuleb esimesel korral installeerida vajalikud draiverid CD-ROM-plaadilt. Edaspidi töötab internetiühendus kasutaja jaoks märkamatult. Mõnel sülearvutil võib arvutist välja ulatuv võrgukaart ning selle umbes kahe sentimeetri laiune ja viie sentimeetri pikkune antenn segada töötegemist - sõltub sellest, kus arvuti PCMCIA laienduspesa asub.

Portaali wifi.ee toimetaja Veljo Haamer rõhutab, et ei Norby ega Baltmaxi WiMax-seadmed pole sertifitseeritud. "Need seadmed on kokkusobivad vaid sama tootja saatjaga. Soovitan tarbijal seadet rentida, mitte osta," sõnas Haamer.

Raadioside seadmete sagedused on piiratud looduslik ressurss, neid ei teki juurde. Seetõttu tuleb luua paremaid sideprotokolle ning seadmeid, mis lubaksid rohkem ja kiiremini ning kaugemale informatsiooni edastada kui varasemad seadmed. Signaali tugevus väheneb kauguse suhtes ruudus.

Pika vahemaa puhul oleme probleemi ees, et vastuvõtjasse saabub saatja poolt saadetud signaal mitu korda. Põhjuseks on signaali peegeldused. Sideseadmetesse ehitatud loogika lahendab peegeldustest tekkivad probleemid. Selleks, et loogika alusel tehtavad muudatused kajastuksid sideseansi kvaliteedi tagamiseks ühenduse mõlemal poolel, peavad mõlemad pooled suhtlema samas keeles ehk protokollis.

WiFi loodi juhtmevaba arvutivõrgu sideseadmete tootjate poolt tagamaks, et eri tootjate seadmed toimiksid omavahel. WiFi loodi enne, kui kinnitati nende standard IEE802.11a. Kuigi IEE802.11a/b/g-i kasutatakse kohtvõrgus, hakkasid tavakasutajad ning tootjad sama tehnoloogiat kasutama järjest pikemate vahemaade peale.

See aga loob signaali tugevuse ja müra probleemid. Lahendust otsivad tootjad vahetasid selleks oma seadmetel protokolli. Protokollid, mida kasutatakse niinimetatud WiFi-seadmetes pikema ühenduse jaoks, on tootjapõhised.

On kasvanud välilahendustes kasutatavate seadmete nõudlus, mis ei ole tootjapõhine, vaid standardne. Sellest tingituna on ellu ärganud WiMax.

Enamik inimesi räägib enesele aru andmata kahest WiMaxi standardist: IEE802.16-2004 ja IEE802.16e Esimene on see, mille seadmed tulevad turule järgmise aasta esimeses kvartalis. Teine on aga see, mida tegelikult oodatakse. IEE802.16-2004 standard nõuab palju vähem, kui senised tootjapõhised protokollid tänapäeval juba teevad.

Tootjad ei kiirusta oma seadmeid 2004. aasta WiMaxi standardiga kooskõlastama.

Kuna enamiku tootjate oma protokoll on parem, kui IEE802.16-2004 standard nõuab, ei püüta iga hinna eest teha WiMaxiga ühilduvat toodet (ühilduvus tootjate vahel tekitab paratamatult konkurentsi), vaid oodatakse IEE802.16e tulekut. Kliendid ostavad praegu 802.16-2004 WiMaxi, lootes saada 802.16e omadustega seadet.

Sellist asja nagu eel-WiMax pole olemas. Kuna sõna WiMax müüb, siis seetõttu kasutataksegi seda müügiartiklina. Mõnes mõttes on neil eeltoote müüjatel õigus - seadmed on turul tõesti enne WiMaxi standardit. Kas nad ühilduvad WiMaxiga ainult seadmel tarkvara vahetades või on vaja midagi enamat välja vahetada, jääb omaette küsimuseks.

Autor: Alar Pardla